Haua ääres

Me’ seisame haua ääres.
Sääl lehwis õrn lillede lehk
Ja hauarohuga tasa
Weel mängis õhtune õhk.

Sääl rääkis ta kartlikult, tasa:
Kui ilmast kord lahkun ma,
Ja minu mälestus waewalt
Weel elab su laulusse;

Kui üksinda kaugel ilmal
Sind igawus kurwastab.
Ja ainult öösise unes
Mu waim sind musutab:

Siis tule mu laua juurde,
Mis õitega ehitud.
End kummarda kalmule alla,
Kui oled wäsinud.

Ja kimbu lõhnawaid õisi
Tood ühes sa minule;
Mind äratab sügawast unest
Su tasane ast’mine.

Siis sosistan suuga tasa,
Nii hellalt ja salaja.
Kui seekord, mul südamesõbrad
Me olime sinuga.

Kui läheb keegi mööda,
Ta mõtleb, et see on tuul,
Mis õrnalt õitega mängib
Ja kahistab lehti puul.

Kõik, kuidas sa ilmas elad.
Pead mulle sa teatama.
Ja mina jutustan sulle,
Mis unes sust nägin ma.

Kui tähed siis särawad taewas
Ja tulnud on hiline tund.
Siis soowime üksteisel tasa
Hääd ööd ja magusat und.

Siis waiksel hämarus-walgel
Läed trööstitult koju sa
Ja oma lillede warjus
Jään jälle ma magama.

Ed. Ferrandi järele M. Pukits.

Linda nr. 27, 29. juuni 1899, lk 442