Rubriigiarhiiv: 1887

Kalamees

Grosse järele Jaan Parv.

Pilv tõttab kiirest’, järv laksub lainte süles
Ja kaljujalal keevad vood vahutades üles.

Miks paikad sa võrkusid, vanalik mees,
Juuks halliks sul juba on läinud?
Sa oled ju kaheksakümnenda sees,
See aeg kõik merel sa käinud.
Et mine ja heida puhkama sa,
Las’ pojad neid vörkusid teha;
Sul kolde ees parem on paistelda ka,
Kui tormi käes külmada keha.
“Mu maja on tühi ja kole, on karm,
“Koer üksinda haugub veel öues.
“Kuus pojakest kinkis mull’ Issanda arm,
“Nad magavad merel ja pöues.
“Need näkid mult neelsivad vee alla siit,
“Neil asu nüüd höelate ainis;
“Ei ole mu majas nüüd röömulist viit —
“Mul löbu on üksinda lainis.”

Ja pilved on ju hiilgul, ja hiilgul on ka järv,
Ja lainetel laksub kallas, ja laksub kohav perv.

Ja kaldalt siis söuab see vanalik mees,
Sääl helkival ehasel valgel.
Ta sõuab siis kaua ja vaiksesti vees,
Nii piiluval, pöneval palgel.
Ei ujuvaid avisid taha ta nüüd,
Ei taha neid vörgusse hüüda;
Vaid valelist sugu tal surmata püüd,
Ta  n ä k k i s i d  tahab nüüd püüda!
Ta söuab siis kaua ka vaiksesti vees,
Saab vajunud venede kohta;
Merd kuldavad kiired kuust kumajast ees
Kui hiilgavad ussid ööl luhta,
Sääl viskab ta vörgud veevallasse siis
Ja laulab üht laulu nii halest:
Kel armust ja önnest on vörgutav viis
Ja sönad veevõimust ja valest.

Ja pilved saavad pimeks, järv uinub une süles
Ja voogud kalju ümber, kui unes käivad üles.

Sääl kerib veest üles kuldjuukstega koor.
Neil lilledest lokkide sölmed;
Neil ölade katteks on udune loor,
Ja kaelas on ehteks veehelmed.
Nad ujuvad, heljuvad lainete lael,
Kuldkauntega kötru sääl söövad,
Ning armsa äiale ägedal käel
Vett silmade vastu nad löövad.
Ja kehalikud minijad tahavad veel,
Käes vanaksel kiskuda aeru;
Siis kaovad veel alla vanakse eel,
Kust kuulda veel näkkide naeru…
Kuid võrgus on siplemas sadasid sees,
Kes nutsivad haledal nutul:
Kes aga nii köva ja mehine mees,
Kes koorma veest välja tooks rutul?

Ja pilved hiilgavad taevas, ja hiilgul on ka järv,
Kuuvalgel käivad voogud, ja näha on ju perv.

Ja kaldale söuab hall vanake väel
Sääl sumeda uduöö süles:
“Ha, tabada jöudsin teid kavalal käel,
“Teid näkkisid, ja meelita üles!”
Ja vinnab ja vinnab siis vörkusid veest
Ja jõuab ju kaldale ligi.
Kuis voolab tal vihaga otsa eest
Nii jämedail pisarail higi!
Saab viimaks siis kaldale koormaga ta;
Ei viitnud ta vähegi aega
Ja vörguga välja siis vinnabgi ka,
Kuuskümmendkolm —pojapoega!
Nad kribivad krabivad vana meest sääl
Ja annavad suudki tal paljuks —
Sääl istub nüüd vanamees kaljuvöö pääl,
On eluta — kangunud kaljuks.

Postimees nr 44, 24. oktoober 1887, lk 3.

Kukk, tuvid ja kull

A. von Halleri järele ümber teinud G. Õiis.

Kord tuvikesed sõivad õues teri;
Sääl tuli tore kukk ja vägivallaga
Ta kihutas kõik kohe minema.
Kuid tuvidel läeb keema vaga veri:
Nad võt’vad nõuuks, tall’ kätte tasuda,
Ja kulli kutsuvad, kes lendaks üle õue.
See tuleb; täidetud on tuvikeste nõue:
Kukk langeb ohvriks kulli küüntele;
Sest kahjurõõmust põksub tuide põue,
Kuid kohe kärgatab ka nende üle kõue:
Kull nad ka nahka paneb nopeste!

Siin rahvastel, kes oma kasu pärast
Veel täidetud on kadeduse kärast,
Nii ehmatav ja õige õpetus:
Eks parem pole väikest kahju kanda,
Kui asju sinna õiendada anda,
Kust mõlemil võib tulla lõpetus?

Postimees nr 32, 1. august 1887, lk 3.

Siga tamme all

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber pannud Jakob Tamm.

Sõi siga suure tamme all,
Kord ennast tõrusid nii täis, kuis isu kandis.
Täis kõht tõi une peale tall.
Kui uni viimaks järgi andis,
Loom kärsa tamme juuri purustama pandis.

“Sa teed ju puule paha nüid!”
Nii kostis tammelt kaarna hüid:
“Ta kuivab ära ju, kui juured välja kisud!”
— “Las’ kuivab!” kostis rõhkija:
Mis rõemu teevad mull need risud!
Ei nendest tulu tunne ma.
See tamm, eks võinud hääbuda siit ammu.
Kui poleks tõrusid — neist rasva sain ja rammu.”

“Sa tänamata loom!” tamm vastas talle seal:
“Kui võiksid kärsa kergitada väha,
Siis saaksid kohe näha,
Et tõrud kasvavad ju minu peal.

***

Nii tõlbats, kelle vaim on pime,
Ka laidab haridust, et ime!
Ja laimul lausa teadust lööb,
Ei tunnegi, et ise nende vilja sööb!

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188-189.

Kalanik

Goethe järel.

Jõe vesi tõusis, vesi kees,
Üks kalamees ta peal,
Ja rahuliste vaatas mees
Siis õnge järel’ seal.
Kui istub ta, kui kuulaks ta,
Teeb laene lahti end,
Mees liikva vee seest kerkima
Näeb, Vesi-neiu, sind.

Neid laulis tall ja lauses tall:
Miks petad kala sa,
Nii kavalast siin taeva all
Tad tahad surmata?
Oh teatsid sa, kuis kaladel
Hea põhjas puhata,
Sa jätaks järel’ püidmisel
Ja tuleks alla ka.

Siin karastab end päikene
Ja kuu siin jõe vees
Ja laened kandvad iluste
Neil kuju enda sees.
Kas taevas sind ei meelita
Ja niiske sinagi?
Su palge nendasama ka
Siin udus otsani?

Ja vesi tõusis, vesi kees,
Sai märjaks mehe jalg;
Kui halli tervist kuulates
Tal rõemus oli palg.
Näkk laulis vees, näkk laulis vees,
Kõik otsa lõppis siis:
Ta tõmbas meest, pool kukkus mees, —
Voog kalaniku viis.

J. Leppik.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 4, 31. märts 1887, lk 188.

Postipoiss

Vene keelest ümberpannud M. Veske.

Seal sõidab vile postivanker
Suurt maanteed mööda vurinal,
Ja kellukene kurval viisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurvalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina vaene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Kosk ja hallik

Ivan Krõlovi mõistulaul, ümber p. Jakob Tamm.

Kosk kahinaga kaljult orgu keereldes,
Kord väikse hallikale ütles hoobeldes,
Kes mäekülje all vast vaevalt oli näha,
Kust kandis voogu tervekstegevat.
“Kas pole naljakas? Sa väike, vett sull vähe,
Kuid Sinu juurde palju võeraid tõttavad!
Ei pole ime see, et mind käib mõni vahtmas,
Mis käivad Sinu juures?” – “Tervist tahtmas!” –
All kuuldi hallik ütlevat.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 39.

Schilloni vang

Inglisluuletaja Lord Byroni laululugu.
Ümberteinud N. N.

Sissejuhatus

Sa vabadus, kes murrab vangi raua,
Sa selle võitu vangid rõõmul näevad,
Neil sinu kiired südamesse jäevad,
Oh, vaim, kes katad õnnistuse laua!

Kui sinu lapsed leidvad vangi haua,
Kui vande all nad ahelates käivad,
Neil toovad troosti tuleviku päevad,
Sest sidemes su vaim ei seisa kaua!

Schillon, su keldrid tunnistusi annud,
Su põrand püha altar, kaebe kalju…
Sest Bonivard *) seal on piinad kannud.

Seal vangi põlve vaeva tunnud palju,
Maailma koidud sinu tegu vannud,
Veel praegu tõuseb taeva kaebdus valju.

1) Bonivard oli Helveetlaste kuulus isamaa sõber. Ta sündis aastal 1496, Helveetias. Langes isamaa õiguste ees seistes Savoia hertsogi ja piiskopi kätte, kes teda kuueks aastaks Schilloni lossi keldrisse vangi panivad. Pärast lahti saamist tegi ta südidusega oma isamaa tööd edasi.
Ümberpaneja.

1.

Mu pea on hall, ei aastatest,
Ei kaua aegsest kurptusest.
Ei hirm nii häkki ainsal ööl
Mu juuksed muutnud mulju tööl.
Ei tegevusel tuimun’d rind —
Vaid vangipõlv on vaevand mind.
Sest niiskes keldris võlvitus
Mind rusus raske ahastus.
Mul oli priius võeras siis,
Kui keeldud puu, kui paradiis…
Ma kannatasin usu eest,
Mis võim ei riisun’d rinna seest. —
Ju minu isa vaevas piin —
Ka tema oli vangis siin.
Et usule ta kindlaks jäi,
Tal sugukond kõik vangi sai.

Meid oli seitse – üks teil ees,
Kuus oli noort – üks vanamees…
Ei eksitanud ühtki piin:
Truuks usule kõik jäivad siin.
Üks leidis surma tule sees,
Kaks poodi üles rahva ees…
Kui isagi, nii piinal nad,
Ka surres vaenlast naersivad;
Kolm jäeti vangi vaevlema —
Neist üksi üle jäänud ma.

2.

Schilloni keldris, mis kui öö,
On seitse sammast – Gothi töö
On seitse sammast jämedad,
Mis tule valgel tumedad…
Ei paista sinna päikse läik:
Tall müiri lõhes lõpeb käik;
Sealt vilgub ta veel silma ees
Kui ehakuma udu sees…
Ja iga samba küljessa
On raske ahel  rõngaga.
Küll raud on hirmus õnnetu! –
Veel verejäljed ihus mull…
Ei vangi valu enne lä’e,
Kui silm ei jälle päikest näe.
Ja nüid, kui avanes mull ilm,
Ei päikse kiiri kanna silm.
Sest teda pole näinud ma,
Kui kaua küll, ei mäleta:
Sest saadik, kui mu viimne vend,
Seal suri, – ei ma tunne end!

3.

Meid panti ahelasse siis
Üksteisest lahku – nagu viis.
Ei saanud sammu astuda,
Ei teine teist seal vaadata…
Seal ahendava valge ees
Me olime kui udu sees.
Üks teisest eemal – siiski koos,
Me ägasime valu hoos.
Seal ilmast ära lahutu,
Üks troost meil oli kingitud,
See oli see, et rääkida
Me võisime üks teisega.
Me rääkisime lootusest,
Ja raugendaja rõõmudest.
Kuid seegi troost ta otsa sai,
Sest heal meil raudseks, raskeks jäi.
Ei nõnda puhtalt kõlan’d ta,
Kui end’sil päevil õnnella.
Võib olla, ehk ma olin hull –
Et oma heal nii võeras mull!

4.

Ma olin vanem vendadest,
Neid pidin troost’ma südamest,
Ma tegin ka, mis lubas jõud,
Kuid troosti sõnust tuli põud…
Mu noorem vend, kuis vaevles nii,
Tal silmad nagu emalgi!
Need silmad ellad, sinavad,
Kuis valuga mind täitsivad!
Mu Jumal! Seal ta minu ees,
Kui lind nüüd oli puuri sees!
Kui päike armas oli ta,
Kui päike, mis kord nägin ma…
Kui suve päike, käigi teel,
On nõnda kaua säramas,
Kui kaua suvi kestab veel…
Kui suvelaps, kui ilus õis,
Kuis vangistust ta kanda võis…
Ta oleks olnud rõemus eel,
Kuid meie pärast mures meel.
Tal haleduse pisarad
Kui allikast seal veer’sivad.
Küll oli vaev mull vaadata,
Et süda tahtis lõhkeda…

5.

Mu teine vend — see oli mees,
Kes vapper võitlemise sees.
Ta oli suur ja südi jõul,
Ei hirmun’d iial häda sõul.
Ta andis hoopa ägedaid,
Ei sallind vangi ahelaid…
Ju nende heal tõi viina tall,
Nüid oli vaik ta nende all…
Ta närtsis juba piina jõul —
Nii minuga saab aja sõul…
Kuid siiski sund’sin ennast ma,
Et teda võiksin troostida.
Ehk muidu minu vapper vend,
Ehk oleks hukkan’d vihas end.
Sest vangitorn – tall põrgu haud,
Ja suurem piin – et jalgus raud…

6.

Schilloni valli külje all,
Küll tuhat jalga sügaval,
Seal kihab, keerleb meie voog,
Lööb vastu kalju laente loog.
Schilloni valge valli pealt,
Kuis hirmul vaadata on sealt…
Vood vangi koda piiravad,
Kui surnuhauda – elavat…
See pime põrgu sügaval
On järve põhjas, laente all.
Me kuulsime seal päeval, ööl,
Kuis tormasivad laened tööl.
Kuis vesi vastu valli käis
Nii vahutavat viha täis…
Kuis vete raske rõhu all
Ka kalju oli kõikuval.
Ei aga mina hirmunud,
Ma ootsin surma sügaval –
See oleks priiust kinkinud.

7.

Mu teine vend, ma ütl’in ju,
Ta oli üli õnnetu…
Ei tahtnud vangi toitu mees,
Vaid tõukas ära viha sees.
Ta küti toitu armastas,
Mis enne ise valmistas
Seal oli kitse piim meil ees,
Siin sumpund vesi kruusi sees…
Me vangi leib, mis kuivanud,
Sai pisaratel kastetud.
Kõik perekond meil piina all,
Miks silmad siis ei pisaral?
Kuid ahelad ja ihu piin,
See polnud kõige pahem siin.
Mu vend küll lossi tubades
Ka oleks närtsind nõrkuses,
Kui poleks vaba õhtu seal
Mis enne hingas mäe peal…
Miks vaikin veel – nälg suretas
Ta vangi keldris sügavas. –
Ma nägin, kuidas närtsis ta
Pea vajus longu võimuta…
Ma rabelesin ahelas,
Kuid raud mu jõudu rammestas
Ta suri siis – talt kisti raud,
Nüid ootas teda niiske haud…
See haud seal keldri põrandal,
Sai kaevetud mu silma all…
Ma palusin küll surnu eest,
Et välja viidaks keldri seest,
Et vaba mulda maetaks ta,
Kuid palve oli asjata!…
Ma mõtlesin, mull tundis rind,
Et vangi mullas vaba lind
Ka surnultki ei rahu saa –
Oh oleks parem vaikind ma!
Nad kaev’sivad, mind naersivad,
Ja mulda venna matsivad, –
Ja hauale veel ahelad
Tal panti… need ta mõrtsukad.

8.

Mu noorem vend ju lapsena,
Meil armsam kõigil oli ta.
Tall ema nägu, ema vaim,
Me suguvõsa õrnem taim.
Tall isa süda, isa rind,
Oh, kuis ta valu vaevas mind!
Ma tema õnneks elada
Küll tahtsin iga pilguga.
Ta ennast sõnal elustas,
Ja meie valu vähendas.
Ta kõhnemaks jäi iga päev,
Õit närtsitama hakkas vaev
Mu Jumal! Küll on hirmus see,
Kui armsamal ees surma tee!
Ma nägin teda nõrkevat,
Ei olnud kuskil aitajat!
Ta siples surma valus veel,
Tall kadus juba kindel meel…
Ta kahetsuses kibedas
Siis patu pärast palvetas.
Ja suikus, suikus surmale,
Nii jõuetult, kuid julgeste.
Kuid julgeste… ehk rinna sees
Tall meie pärast valu kees.
Ta nägu nii kui roosa õis,
Mis närtsib, surma vahvust täis,
Sealt kadus ära valu jõul
Nii ilus puna, surma sõul.
Nii vikerkaargi peitu jääb,
Kui vihmapilv tast mööda lä’äb.
Tal silmist kadus elu loit,
Mis vangi keldris oli koit.
Ei ohkanud, ei kaeban’d ta,
Et pidi vara närtsima.
Ja viimaks rääkis tema veel,
Neist lootustest, mis oot’vad eel.
Ma seisin tummalt samba na’al,
Ta viimse, armsa kõne a’al…
Kuid ohkamised surid tall,
Ta vaikis raske valu all…
Ja hinge kinni pidades,
Ma kuulasin… hirm südames…
Nüid üksinda ma olin siin,
Mu rinda rusus raske piin.
Ma hüidsin… valul vaikes heal,
Ma murdsin — ahele katkes seal.
Ta juurde jooksin — tühi töö,
Ma olin üksi — ümber öö…
Ma üksi keldri õhku jõin
Ja vangi vannet sisse sõin!
See viimne hing, kes hoidis mind,
Nüid oli külm ka tema rind
See ainus side elu sees
Nüid oli katkend minu ees!
Nad mõlemad on surnud seal:
Ta käe võtsin kätte ma,
See oli külm… külm minul ka…
Mull üle seista puudus jõud,
Ehk rinnas küll veel elu sõud.
Meil hulluks muudab ennast meel,
Kui kallim lahkub elu teel! –
Miks jätsid, surm, mind üksinda,
Miks läksid minust mööda sa?
Ei elu lootust leidnud rind,
Kuid usk ei lasknud surra mind!

9.

Mis keldris siis sai minust veel,
Ei enam mäleta mu meel.
Ei valgust enam näinud silm,
Mu hinges asus pime ilm.
Mul mingit mõtet polnud peas,
Ma olin kivi teiste seas.
Ei tea, mis sündis minu ees,
Ma olin kalju udu sees.
Mu ümber heljus tume vöö,
Kas oli päev, kas oli öö.
Ka eha elki tumedat,
Ei aiman’d seal ma olevat.
Ma olin tühja ruumi sees,
Kus midagi ei olnud ees.
Ei teadnud päivi aja teel,
Ei mingit tuju kudund meel.
Kuid hingasin seal vagusalt
Ja olind surnud elavalt.
ma olin ära angund seal,
Mul puudus jõud, mul puudus hea.

10.

Kiir päikselt viimaks puutus mind,
Ja rõõmsalt laulis väljas lind.
Ta vaikis… laulis jälle seal,
Küll armas oli tema heal.
Mu silmi tänu pisarad
Ta laulu kuuldes täitsivad.
Nii et sell silmapilgul ju,
Läks meelest, et ma õnnetu
Ja aga pidi minu meel,
Kui udu selgus päeva eel.
Ka keldri müirid mustavad,
Mu silmu juba paistsivad
Ma nägin, päike valgust tõi,
Kiir läbi lõhe sisse lõi.
Ja päikse kiire kaasas veel
Lind alla tuli lennu teel.
Õrn lind, kell palju kaunim heal
Kui teistel, kes on välja peal.
Ta laul kõik kurbdust peletas
Ja tuima südant seletas.
Ei sarnast lindu silm mul näin’d,
Ei enne mul ta võersil käin’d.
Tall puudus vistist sõber veel,
Kuid polnud nii kuis mõtles meel.
Mu juure ehk vast lendas lind,
Et trööstida võis vangis mind.
Mul äratas nii meeli ta,
Et võisin tunda, mõtelda.
Kas oli enne prii see lind,
Või paesis vangist vaatma mind?
Ma tean, mis tunneb vangi rind, –
Ei kinni püida soovi sind!
Ehk tuli ingel taeva teelt,
Et rõõmustada minu meelt?
Oh Jumal! Anna andeks Sa,
Et nõnda võisin mõtelda!
Kui näitand oleks ingel end,
Siis oleks olnud minu vend.
Ta lendas ära, aru sain,
Et tühja mõtet taga ai’n.
Kui oleks vend mul võersil käind:
Ei oleks jälle ära läind!
Ei oleks mind siis jätnud ta,
Kui surnud siia üksinda!
Mind üksinda, kui pilvedest,
Kes tõttab taevast tasasest.
Kes tõttab seal, sell tume silm,
Ehk ümber tall küll selge ilm.
Kes tõttab seal, kes ära lääb
Ehk õnne sülle ilm küll jääb.

11.

Mu elu muutus paremaks,
Ka vahid saivad lahkemaks.
Ei mõistnud ma, kuis tuli see,
Ma harjund olin valule.
Mult maha jäivad ahelad,
Sest ajast kui ma murdsin nad.
Nüid keelamata võisin ma
Mu vangi keldris kõndida.
Ma kõnd’sin väsimata siis,
Jalg ühelt seinast teise viis…
Ma käisin ümber sammaste
Ja käisin jälle uueste.
Kuid sealt, kus mullas oli vend,
Ma eemal ikka hoidsin end.
Ma kartsin oma käigiga
Ta haua rahu rikkuda…
See mõte raskust mulle tõi,
Et haige süda ärdaks lõi.

12.

Ma kaev’sin trepi müirisse,
Et mitte, et mind paestaks see.
Sest müri, see kindel kivi rind,
Ta ilmast lahus hoidis mind.
Ka ilma üle arvas meel:
See suurem vangi koda veel!
Mul polnud last, ei osa ees,
Kes mind seal ootaks armu sees.
Üks õnn, mis armul ärkanud,
Mind oleks hulluks ajanud. –
Ma tahtsin üles ronida,
Et aknast loodust vaadata.
Kuid ihaldas mul näha silm,
Kas end’ne on veel väljas ilm!

13.

Ma nägin mäe harju, nad
Kõik endist viisi seisivad.
Pead olivad neil lume sees,
Järv kohas nende jalge ees.
Õhk piiras neid kui siniloor,
All kohas, kiirles laente koor.
Ja eemal seisis seal mu silma ees,
Üks saarekene järve sees.
Vist waevalt suurem oli ta,
Kui wangiõuu, kus olin ma.
Kolu puud seal nägin kasvamas,
Mäe õhk neil lehti liigutas.
Seal ümber mässas laente mäng,
Saart ehtis lehkav lille säng.
Seal ujus kala järve vees,…
Kõik oli kaunis silma ees.
Läks kotkas üles lennates,
Ja keerles kõrgel kiiruses.
Ma vaat’sin teda vaikselt seal,
Kuum pisar oli palge peal…
Ma olin hirmul, ihkas rind,
Et ahelad veel hoiaks mind.
Kui akna pealt siis tulin ma,
Ees leidsin keldri pimeda.
Siis tundsin ennast koorma all,
Kui oleks hauas, sügaval.
Kord sain ju välja vaadata…
Kuid rahu, mis mull ihkas rind,
Ei vaigistanud enam mind…

14.

Ei mõistnud mina mõtelda,
Kui kaua vangis olin ma.
Ei vaat’nud iial valgust silm,
Mu ümber asus tume ilm.
Kui viimaks sain ma priiuse,
Ei nõudnudgi, miks anti see.
Üks puhas mull, kas nii ehk nii,
Kas olin ahelas ehk prii.
Kui vahid sinna tulivad,
Mind keldrist välja lasksivad.
Siis vaiksest rahust (tundsin ma)
Mull oli kahju lahkuda.
Mull oli nagu viiksivad
Mind uuest kodust ära nad.
Kus vaatsin ämblikute tööd,
Kes kudusivad võrgu vööd,
Kus hiired mulda kraap’sivad,
Ja mulle seltsiks olivad.
Koos nendega ma elasin,
End isandaks neil arvasin.
Mu voli all nad olivad,
Kuid lahkust mult nad leidsivad,
Mull armsaks jäi ka vangi raud
Ehk kaugel küll ju keldri haud.
Nii see mis kauaks seisma jääb,
Ka meie loomu sisse lääb.
Küll vangist lahti lasti mind,
Kuid vangi jälle waevles rind…

(Lõpp.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 27–32.

Unenägu

(Lermontowi järel.)

Ma lamasin vist Dagestani kalju pinnal,
Kus päike paistis väga palavast’;
Seal auras sügav haav siis minu rinnal
Ja ikka tilkus veri maha tast.

Nii lamasin ma üksi võeral rajal,
Ja mustad kaljud ümberringi teal,
Mis tulikuumad lõuna paiste ajal –
Ma magasin, kui surnud seal.

Ma nägin und, et küinla tule valgel
Üht pidu peeti kaugel kodumaal.
Seal mõni uhke neid, kell puna palgel,
Ka naljatades mõtles minu peal’.

Ja kuna teised tihti nalja tegid
Ja rõemsalt siia, sinna käisivad,
Üht kurvalt istuvat seal nemad nägid,
Ja õhkades ta rinda tõusevat.

Ta nägi vaimus kaugel kalju pinnal
Üht surnu keha kuuma liiva peal,
Veel auras sügav haav seal tema rinnal –
Ah, tuttav oli tall see surnu seal.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 10. jaanuar 1887, lk 40.

Luik, haug ja vähk

Krõilovi järele Piirikivi.

Luik, haug ja vähk kord tõtsid
Veikest koormat vedama,
Kärmest riistad raksud võtsid,
Et end ette rakenda
Ja siis ihu hingega
Veikest koormat vedada.

Luigekene luule-lindu
Kiskus koormat taevasse,
Haug, see võttis võimu rindu,
Kiskus vete voodele,
Vähk aga tassis tagasi –
Koorm ei liikund paigastki!

Kes neist kolmest süüdi kannab
Ehk kel õigus kõigiti –
Kes neil seda otsust annab?
Nad on mehed ikkagi!
Kuid see üks on selge ju:
Vedamine võimatu!

Oleviku Lisaleht nr 25, 7 detsember 1887, lk 394.

Kesse oli?

Maikowi järele Wene keelest C. H. Roost.

Suure, woolwa Neewa kaldal
Mööda jalgteed ratsanik
Sõitis mõttes. Ümberringi
Kuused, männad, sammaldik.

Kalda äärel wäike hurtsik
Suurtest puudest warjatud.
Kalamees, hall habe ehteks,
Parandas üht lootsikut.

Hüüdis rats’nik terwitades:
“Jumal appi! Suur on püüd?
Kudas elad? terwis hää on?
Kuhu oma saagi müüd?”

Wastas wanamees tall’ wihas:
“Kas on kalu wähe jões?
Aga mujal ei saa müüa
Kui weel naabri linnak’ses.”

“Aga mis wõib praegu püüda?
Sõda kahju kaasa tõi.
Teil on lahing, aga waata,
Pomm mu paati augu lõi?”

Maha kargas hobu seljast
Ratsanik ka kirwe, sae
Wõttis kätte, peagi oli
Lootsik terwe täieste.

“Noh, wa sõber, nüüd on walmis,
Lootsik terwe, nagu näed.
Peetri õnne pääle heida
Sisse noot, kui püüdma läed.”

Sõitis ära. Imestades
Kalamees, pääst mütsi wõttes,
Mõtles: “Tsaar tõest oli ta,
Aga osaw kirwega.”

Oleviku Lisaleht nr 12, 1. juuni 1887, lk 182.

Naisterahhva armastus ja elu

A. v. Chamisso järele J. Leppik

Korra teda nägin,
Nüid ma rahuta;
Kuhu iial vaatan,
Tead näen ma;
Nagu lausa unes
Tema pilt mu ees,
Tõuseb pilknes pimes
Üles iganes;

Muidu kõik kui kadund
Ümberringi on:
Õede mäng ei ole
Enam minu õnn,
Tihti nutaks mina
Kambris üksinda;
Korra nägin teda,
Nüid ma rahuta.

2.

Tema kõige kenam noormees,
Kuis nii helde, kuis nii hea!
Armsad huuled, selged silmad,
Julge meel ja mehe pea.

Nenda nagu selges sinas
Selge, ilus täheke,
Nenda tema minu taevas
Paistis kõrgel kauniste.

Rända, rända oma rada!
Sinu hiilgust vaatan ma,
Alanduses vaatan teda,
Õntsalt kurva meelega.

Ära kuula vaikest palvet,
Mis ju õnneks palun ma;
Ei sa tohi teenjad kuulda,
Taevatäht, kes uhke sa!

Paljalt suurest sugust neiu
Võib ju õnne ülenda;
Õnne tahan soovi talle;
Tuhat korda soovida.

Rõemus olen siis ja nutan
Õnnis, õnnis, õnnis olen ma;
Lõhkebki mu süda rinnas,
Mis sest, las’ ta lõhkeda.

3.

Ei seda taha küll usku’,
Ma olen und ehk vast näind;
Kuis oleks ta teiste hulgast
Mind kõige paremaks teind?

Mull on kui oleks ta rääkind:
Ma sinu igavest’ –
Mull on – ma unustan ikka,
Ei ole see nenda vist.

Oh võiksin ses unenäus surra,
See õnnist surma ma juua,
Ta rinnala uinuda,
Ja pisaraid valada!

4.

Sa sõrmus minu sõrmes,*
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

Kui unustasin ära
Ma lapsepõlwise a’a, –
End leidsin üksinda, kadund
Siin otsata oru sees ma.

Sa sõrmus minu sõrmes
Siis näitsid nägusat äärt,
Mu silmale selgeks tegid,
Mis elus on otsata väärt.

Ma tahan elada temal’
Ja täitsa olla ta,
End tunnen mina tema läigis,
Kui õntsuses elama.

Sa sõrmus minu sõrmes,
Mu kuldne rõngake,
Ma muljun sind vagaste huultel’
Ja vagaste rinnale.

5.

Aidake õeksed
Rutuste ehti’,
Aidake õnnelist mõrsjad nüid!
Palmige mulle
Aljas pärjake, ülem hüid!
Juukste peale,

Ollin ju õnnis,
Hõiskas mu süda,
Kallima kaenlas kadunud vaev!
Siis veel hüidis,
Igatsus rinnas,
Et ju oleks käes pulmade päev.

Aidake õeksed,
Aidake täna
Kartust südamest kautada.
Et ma tad lahkest’
Vastu võin võtta,
Õnne ja rõemu hallikas ta.

Ollid ju, kallis,
Tulnud ja mulle,
Paistad armsaste, päike, sa!
Palves siis mina,
Alandes tahan,
Issand, sinu ees kõndida.

Puistake, õed tall’,
Puistake lille,
Et võib õiedel kõndida!
Aga õeksed,
Kurvaste ütlen:
Teist pean ma lahkuma!

6.

Kallis sõber, vaatad
Imestates sa,
Ei sa seda mõista,
Kuidas nutan ma;
Lase niiske pärli,
Ime ehe küll,
Rõemu selgelt veerda
Palge peale mull’.

Oh kui hirmul süda,
Oh kui taevalik!
Võiksin sõna leida,
Mis sull kohalik!
Tule pane palge
Minu rinnal’ sa,
Siis sull kõrva sisse
Rõemsalt räägin ma:

Emalt järel küsisin
Mõnda asja ma,
Hea ema püidis
Mull kõik seleta;
Tema ütles mulle,
Nagu tuttav ta,
Pian varsti hälli
Muretsema ma.

Tead nüid silma piisad,
Mis võin nutta ma,
Piavad, mees, sull jääma
Ikka teadmata.
Jää mu rinna najal,
Ole minuga,
Et ma võiksin ikka
Su peal tueta.

Siin, mu voodi kõrwal
Kätkil ruumi on,
Kus mull vaikselt olles
Unenäus on õnn.
Hommik tuleb kätte,
Uni tõeks saab,
Mull ta seest su kuju
Vastu naeratab.

7.

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

Tõest õnnistus on arm ja armastus õnn.
Nii ütlesin ma ja nenda ta on.

Õnn enne olli mu hüid,
Veel palju enam aga nüid.

Kes hoiab last ja imetab,
Laps ainult seda armastab.

Üks ema paljalt seda teab,
Kuis armastus siin südant piab.

Oh, kahju mehest tunnen ma:
Tall ema arm on tundmata.

Sa vaatad mu peal’ ja naeratad ka,
Mu armas, armas ingel sa!

Mu südamel ja mu rinna na’al
Sa rõem ja ilu mull igal a’al.

8.

Nüid esimest kord valu teinud sa,
See aga sund.
Mees, valju magad rahuga
Sa surma und.

Lesk vaatab maha alla kurvalt,
Ilm tühi paik.
Ma eland, armastanud rohkelt
Nüid lõpnud kõik.

Ma tahan jälle vaikselt mõtelda,
See minu ilm.
Seal näeb sind mööda läinud õnnega
Mu leinav silm.

9.

Mõtted omast päivest,
Mis ju kaugel nüid –
Tütar, armas tütar,
Minu kallis hüid,
Enne, kui mind hüitud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida.

Hallid minu juuksed,
Väetiks jäänud ma,
Ollin, nagu sina,
Noor ja ilus ka,
Armastasin nenda,
Olin mõrsjagi,
Ja ka sa jääd vanaks,
Nagu minagi.

Ära aega vaata,
Las’ ta lennata,
Aga tõde nõua
Ilma lõpmata;
Ütlesin ma korra,
Nenda ta ka on:
Õnn on armastus
Ja armastus on õnn.

Panin, kes mull armas,
Hauda hingama, ­–
Armastus mull jäänud
Rinnas muutmata.
Oligi mull rõhkust,
Vaeva eluteel,
Siiski kindel olli
Ikka minu meel.

Enne kui ma läinud
Hauda hingama,
Tahan tõe sõnu
Sulle rääkida:
Kui sa tunned häda,
Pane kindlaks meel,
Olgu armu valu
Siis sull kallis veel.

* See laul on “Eestitastatud laulude” hulgas ära trükkitud, aga siit ei või tema välja jääda.

Linda nr. 2, 15. november 1887, lk 63, 64, 65, 66