Pean waikima?

Pärsia laul.
E. Kizberg.

Pean waikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kewade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule woos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järwel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean waikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad wihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!

Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422

Peeter Suur ja bojaar

Tõlkinud E. Kizberg.

Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal wõita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall wastas Tsaar:
“Armas sõber, maade wihkaja,
Ei maad ma taha, wett ihkan ma.”

Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181

Tähe wastus

Rootsi rahwalaul.

E. Kizberg

Küsis neiu: Sära tähte taewa telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päewa looja
Metsa serwal särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostwat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päewa looja kullakene
Aknal seisad, waatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taewas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!

Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88