Lehekene

Warrest wara lahutatud
Lendab närtsind leheke
Kölest tuulest wintsutatud ­–
Kust sa tuled, wennakene?

Kust ma tulen – küll weel tean:
Kui ka ammu suwe läind
Kõrget tamme meeles pean
Ehk küll wälk ta puruks teind.

Läbi metsa, wainu weerde
A’ab mind tuule heitlik sund
Üle mäe, oru äärde
Puhkust too ei üksgi tund.

Tuuletiiwust lennutatud
Rändan ma ju ammugi
Kodukohast pillutatud
Otsin paika surmani.

Prantsuse keelest E. Aspe.

Linda nr. 51, 14. detsember 1899, lk 831