Walelik

J. G. Seidli järele.

Üks teener astub kohtuniku ette
Ja teatab: „Herra, wäljas on üks mees,
Kes iseennast tahab üles anda,
Sest tal on raske süi südames.

Tal habe sassis, nägu kahvatanud,
Ta silmad waat’wad tuimalt, särata;
Kui poleks süidlaseks ta ennast öelnud.
Ma usuksin, et nõdrameelne ta!“

„Too ette teda!“ käsib kohtumõistja,
Ja teener käsku täites awab ust –
„Mu herrad kohtunikud!“ algab wõeras,
„Ma palun kuulge minu tunnistust!

Teil pühaks kohuseks on kohut mõista
Ja nuhelda, kuis nõuab õige rind;
Et kuulge siis, mis mind nii wäga rõhub
Ja tehke otsus, mõistke hukka mind!

„See kõige rängem süi, mis on ta nimi?“
Tark kohtumõistja kostab: „Tapmine!“
Juhm wõeras naerab: „On see kõige rängem,
Siis kergem sellest, öelge rutuste!“

„On äraandmine!“ nii arwab kohus. –
Ja wõeras naerab: „Selle järele?“
„On raha wõltsimine! – nii umbes õige…
No waadake, mu targad isandad,

Ja keda loete kolmandamaks? –
Teil rinnus halastused liiguwad! –
Ma ütlen aga, waleline tegu
On kurjem kõigest teistest, uskuge!

Ja walelik, oh seda olin mina, –
Nüid tehke otsust, palun, rutake!“
„Sa waleraha tegid? küsib kohus,
„Siis ütle, kus ja kuidas sündis see?

Kui palju oli sinul seltsilisi,
Nüid tunnista kõik üles selgeste!“
Ja wõeras wastab wagusaste neile:
„Mu herrad, kas ei mõista taha te’?

Oh tõstke silmad üles raamatutest
Ja waatke minule kord silmasse!
„Eks leia teie sealt weel armastuse
Ja julguse ja rõõmu jälgesid?

Eks paista sealt teil närtsind maikuu ilu
Ja kustund leegi wiimseid sädemid?
Need silmad wangistasiwad üht neidu,
Kes ilmast midagi ei teadnud weel,

Üht last, kel aimugi ei olnud elust,
Kes uupi uskus, mis mul ütles keel.
„Ja oma südame, nii truu ja kuldse,
Ta andis mulle – ühes kõigega,

Ja mina – pange tähele, mu herrad –
Mis andsin kõige selle wastu ma?
Ma sosistasin talle armuwandeid –
Ja tema waene pidas õigeks neid;

Mul walelikult woolas silmawesi –
Ta nägi seda, pidas õigeks neid!
„Ma wandusin tall’ kindlat, jäädwat truudust,
Ta uskus; ütles, et ma olla hea…

Ja kõik see polnud muud kui lausa wale,
Mis wälja mõtles minu hirmus pea,
Mis talle kinkisin, ta pidas kalliks,
Mu wandeid kõiki pidas tõeks ta;

Ja kui ta wiimaks minu walet märkas,
Siis hingewalu pärast suri ta…
„Üks weretöö, mu herrad, see on tühi,
Raud tapab meie ajal rutuste!

Ja äraandmine? – Ka see on kergem,
See silmapilgul jõuab lõpule!
Kuid walewanne, see on palju hirmsam,
Ta paneb inimese uskuma,

Ta kihwtitab siis ära usalduse
Ja määrib woorused kõik mudaga.
„Seepärast, minu herrad, andke otsus
Ja määrake mull’ õige nuhtlus nüid!

Nii unes kui ka ilmsi kostab mulle
Kui kõuehealil kõrwu ülewalt:
„Sa walewanduja, end päästa, päästa!“
Kuid kuhu pääseda wõin elusalt?!“ –

Täis kohkumist üks teise peale waatwad
Nüid kohtunikud, wiimaks ütlewad:
„Su peale mõistab üksnes taewas kohut,
Me otsused ses asjad wiletsad.

Meil südamete üle wõimu pole,
See käib meil inimestel üle jõu;
Siin äär on inimeste wõimupiiril
Siin lõpeb ära meie nõder nõu!“

Juhm wõeras naerab meeleäraheitel,
Siis hakkab jälle nutma, nuuksuma:
„Oh häda, häda! hüiab walus tema,
„Et surmaväärtgi pole enam ma!“ –

Ta läheb; ja mis seegi kohtumõistja
Ei anna talle elus, mis nii karm,
Tall’ annab seda pärast pikka piina
Ja waluwaewa wiimaks – surma-arm….

Gr.
Eesti Postimees nr. 31, 5. september 1892, lk 2