Kuis tuli see

Emil Claari järele.

Kuis tuli see,
Et süda lõi tuksuma Sinule?
Ei tea ma!
Õrn kewade tuli, temaga
Soe pehme õhk
Ja õitsewad õied ja magus lehk;
Kuldkirjal lilledel seisis kroonil:
Sa kuninganna mu südame troonil!
– Kui wõttiski see wangi minu.
Ja ilma midagi muud ma weel mõtleks
Ent Sulle ütleks
Olen ma Sinu!

Kuis tuli siis see,
Et ka Sina sattusid wõrgusse?
Tead Sa weel?
Oh esite rääkis nii aralt Su suu,
Kuid Sinu meel,
See oli ju minu, see oli ju truu.
Aga Sul ehmu tõid õnnes ja ohus
Kombed ja kohus,
Kuid äkki sai julgeks Su meel
End armus sind aks ja näitsid,
Nüid paradiis meil eel,
Sest nagu mina Sinu,
Oled sa minu!

Ja et me nüid ühed oleme,
Teab iga lapsuke.
Nüid kurjad kadedad keeled
Ja mustad murdijad meeled,
Kui näewad Sind,
Et õnnis Su rind,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul särawad silmad
Just nagu imede ilmad,
Ja kuidas Sul naeratus suul
Kui õilme roosipuul,
Siis ütlewad salati,
See olla mu musudest nii..
Las’ nad ütlewad, las’ nad mõtlewad,
Harjuma peawad nad ometi.

Gr.
Eesti Postimees nr. 9, 7. märts 1892, lk 2