Anakreoni laulud

Greeka keelest: Homo Quidam, — ek.

Anakreon.
(?1550—475)

Anakreoni tuleb vanaaja kõige kuulsamate laulikute hulka arvata. Kus iganes rõõm ja list aset oli, sääl helisesivad ka Teose linna mehe ilusamad laulud, mida osavad lauljad kandle kaasmängul pidu võõrastele ette kandsivad.

Anakreoni kodumaa oli Joonia maakond Väike-Aasias, ja nimelt, Teose linn. Ta elas kuulsa Persia kuninga Cyruse valitsuse ajal, ja kui viimane Väike-Aasia oma sõjaplatsiks oli valinud, siis põgenes Anakreon, sel ajal veel poisikene, ühes oma vanematega Thraciasse, Abdera linna, säält aga Samose saarele, kus ta selleaegse kuulsama tyrannuse, Polykratese juures lahkelt vastuvõtmist leidis. Siin algas ta laulikuna oma tegevust ja leidis kõigilt poolt auu ja lugupidamist. Pärast Polykratese surma läks ta Hipparchuse kutse pääle Athena linna, kus ta väga lühikese aja elas. Arvatavalt läks ta Athenast oma kodumaale, pidi aga uue sõja alguses jälle Abdreasse põgenema, kus ta ka 85-mal eluaastal suri. Kui suurt lugu Anakreoni kaaskodanikud ja terve Greeka maa temast pidasid, tunnistab see, et esimesed ühe raha tema kujuga lasksivad lüüa, kuna athenlased mälestussamba tema auuks üles säädsivad.

Anakreoni laulude hulk, mis meie ajani on ulatanud, on 60-ne ümber. Uuema aja keeleteaduse kriitik aga ei tunnista neid kõiki tema omaks, vaid hiljema aja laulikute töödeks, ehk nad küll niihästi vaimu, kui ka iluduse poolest ühesugused on.

Ümberpaneku juures tarvitasin ma kahte mõõtu — trohhaeust ja jambust —, kuna riim tükis välja jäi, sest et see asjata tööd oleks raskendanud ja seda ka alguskirjas ei ole.

Ümberpaneja.

I.

Kandlele

Ma laulaks’ Atreus’ pojast,
Kadmuse tegudest,
Kuid minu kandle keeled
Mull’ laulvad Erosest.
Ma vahetasin kandle
Küll ühes keeltega:
Heraklest tahtsin kiita
Ma oma mänguga;
Kuid kandle keeled ikka
Erosel’ kõlavad.
Sest andke, kangelased,
See andeks minule,
Et pühendan kõik laulud
Kythere pojale.

A t r e u s, Pelopse poeg, kangelaste Agamemnoni ja Menelause isa.
K a d m u s — Thebae linna asutaja.
E r o s — Amor — armastuse jumal.
H e r a k l e s — kangelane, Zeus’i poeg.
K y t h e r e — Aphrodite — Venus — armastuse jumalanna.

II.

Neidudele

Loodus andis härgil’ sarved,
Hobustele kinkis kabjad,
Jänestele nobed jalad,
Lõvidele vahed hambad,
Kaladele virgad oimed,
Lindudele kerged tiivad;
Meestele ta jagas rammu, —
Mis ta naestele siis andis?
Iluduse kinkis neile!
Andis seda neile kilbiks,
Kinkis teravamaks odaks;
See neil üksi sõjariistaks, —
Võit on siiski nende käessa.

III.

Kesk öö tumedamal tunnil,
Siis, kui vanker ennast pööras,
Ja kõik surelikud ilmas
Une hõlmas hingasivad,
Tuli Eros minu juurde,
Koputas mu ukse pääle.
“Kes sääl” — küsisin ma — “väljas
Koputab mu ukse pääle,
Rikub minu une rahu?”
“Tee mull’ lahti” — palus Eros —
“Laps ma olen, ära karda!
Külm vihm on mind märjaks teinud,
Vabisen ma kesköö vilul.”
Kui ma seda juttu kuulsin,
Kargasin ma ruttu voodist,
Tegin lahti, nägin poissi:
Tiivad katsivad tal, õlgu,
Kaelas noole tupp ja vibu.
Ruttu ma ta tuppa viisin,
Soendasin külmand käsa,
Kuivatasin märgi juuksid.
Kui külm juba mööda oli
Ütles laps: “las’ nüüd ma katsu
Oma vibu, kas vihm pole
Midagi tal’ paha teinud!”
Vibu võttis mul’ ja laskis
Noole otse südamesse,
Ise aga ütles naerdes:
“Peremees! nüüd ole rõõmus,
Vibu on mul alles terve,
Aga — sinu süda haige!”

IV.

Roosi kepiga mind Eros
Tasakesti, kelmilt lõi,
Kutsus võidujooksmisele.
Läbi palju tihnikuida,
Läbi oja-, jõgesida
Rutasin ma kiirel jooksul.
Tundsin jõuudu vähenevat,
Väsin’d langesin ma maha.
Eros lehvis värsket õhku
Tiivaga mu palge pääle:
Ütles: kui sa mind ei ole
Kätte saanud võidujooksul,
Ära siis ka tulevikus
Mind sa soovi kinni püüda!”

V.

Mull neiud kõnelevad:
“Sa oled juba vana!
Ju peeglist võid sa näha,
Et kadunud su juuksed,
Et pää sull paljas on!”
Ei või ma seda teada —
Kus jäänud on mu juuksed,
Kuid seda tean mina,
Et nalja armastada
Ei vanale tee häbi,
Kui lähedal ka surm.

(Järgneb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 26, 23. juuni 1898, 108-110.