L. G. Tschemisov’i järele.

Veel tamme ladvas lahedal,
Kuis seisis viimsel värinal
Üks lehekene oksal sääl, —
Ta ümber hulvas maru hääl.

Ta kuulas tormi hulumist
Ja aimas surma tulemist,—
Nii iga minut ootuses
Ta viimses hirmus värises.

Ja selle mure, müra sees,
Veel minevik talk mõlkus ees,
Veel seisis meeles ilus mai,
Kus elu talle antud sai.

Kui selge sinitaeva all,
Veel hingas pungas puhkeval,
Ja pärast, täies õitse ias,
Ta seisis torelt teiste seas.

Kus kasesaluga ta koos
Siis tasa vaikses tuulehoos
Sääl öösel sala kohinas
Veel oma mõtteid vahetas.

Nii unistades kaua veel
Tal minevikus mõlkus meel.
Siis kuuldi vilistamas tuult
Ja — lehekene langes puult.

H. Käger.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 9. november 1899, lk 359.