Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.

Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.

Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.

Sturmi j. Jaan Parv.

Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.