Lenau järele.

Ma vaat’sin kord veel tagasi
Kui pidin ära rändama,
Ta suu ma nägin liikuma
Ja käega näitas midagi.

Vist hüüdis armsast’ tema huul
Mul mingit trööstiks järele,
Ei kostnud see mu kõrvusse,
Sest ära viis ta vali tuul.

Et armukesest lahkun ma
Oh tuul! kas ‘poln’d sest küllalt sull’
Et ära riisud veelgi mul
Ta viimse tervituse ka?!

M. N.

Postimees nr 186, 22. august 1892, lk 2.