Seal võõral väljal kaugel
Lõi soldatil viimane tund,
Ja närtsinud silmade laugel
Ta näeb seal nüid surma und.
Kõik kuulsamad kindralid läevad
Seal mööda aasa äärt,
Kuid ükski neist, kes teda näevad,
Ei pia tad matmise väärt.

Ei vahva soldati rinda
Saand raha ei tähekest,
Vaid peal pool mulla pinda
Piab luituma igavest.
Nii mitmelgi vapral mehel
On palju kaebajaid,
Kes valavad leina ehel
Ta pärast pisaraid;

Kuid sellel soldatil pole
Ei hauda ei ristikest,
Ei leinajaks tal ole
Üht ainustki omakstest. —
Seal kaugel kodurajal
Tad ootab üks isake,
Ja ütleb õhtu ajal:
“Surnd on ta nüid tõeste!”

Seal istub üks nutja ema
Ja kaebab haledalt:
“Liig kauaks nüid viibib tema,
Ei näe ma vist enam mu last!”
Seal nutab üks sini silma
Neid kahvatand pisartest:
“Ehk jäingi nüid sinust ilma,
Ei kao sa mul südamest!”

Kolm paari silmi vaatvad
Ta järele kaugele,
Hulk silmavett nad saatvad
Tal taeva ülesse;
Seal taevas vastu võtab
Neid lahkest pilvesse,
Pilv kiirusel tuulega tõttab,
Viib nad võõrale väljale.

G. Seidl’i järele M. Kampmann.

Sakala nr 32, 22. detsember 1890, lk 3.