(Ainetel.)

Nägin kord ma rohuaias
Noort ja arga väikest lindu,
Kes ei uskun’d enda jõuudu,
Ega julgen’d tõusta lendu.

Sääl siis sõudis kange maru,
Sundis tiibu tarvitama,
Ja, ennäe! need kandsid küllalt
Pesapaika — varju saama. —

Kord mu vaim ka just niisama
Võimetuse valus kurtis,
Polnud usaldust ei lootust, —
Kahtlus, argdus hinge täitis.

HIrmuga siis püüdsin jääda
Varjupaika — madalale:
Nõrgad — mõtlesin — mu tiivad,
Ei nad kanna kõrgemale.

Kui siis aga saatus sunnil
Tuli kiusatuste maru,
Sundis tõstma lootus’ tiibu
Lend’ma üle mäe ja oru.

Ja, oh imet! julgel lennul
Kandsid nad mind kaugemale;
Siis vast tundsin julgust, jõuudu
Püüda täieuse poole.

Kas ma paleuste randa
Jõuan kord — ei seda tea, —
Vahest nutan lootus, haual…
Kuid ei argtus nüüd mind pia.

R. Hansson.

Sakala nr 31, 28. juuli 1898, lk 3.