Õhk on kosutav ja puhas.
Väljas Salamanka vallil
Sääl ma armsa donna kaasas
Kõnnin suve õhtul kallil.

Donna peene piha ümbert
Hoian mina kinni käega.
Ja ma tunnen õndsal sõrmel,
Kudas rind tal tuksub väega.

Läbi pärnapuude lendab
Korraga üks sala sahin,
Sügavusest selgelt kuuldub
Veski ratta kartlik kahin.

Oh, sennora, aiman seda:
Siin nad kaua mind ei salli,
Ei küll enam kõnni meie
Üle Salamanka valli.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg 60, 3. detsember 1899, lk 3.