All metsas seisab vana rist
Kuld-õhtupäikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Teeb templiks usuväes.

Sest see, kel südames on piin,
Sel kohal kaebtust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.

Nii mõnda pärga lillidest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.

Oh rändaja, kes mööda lä’ed,
See tulgu meelde sull’:
Sa närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei närtsi mul!

Saksakeelest – mpm –

Postimees nr 284, 16. detsember 1892, lk 2.