(Puschkini järele.)

Hulus torm ja pikne paukus,
Kuu end peitnud pilvedes, —
Meri mässas mürisetes
Pime’l ööl, kui ähvard’es …
Raske mure muljutusel
Lang’sid neiu silmist veed:
“Oh, nüüd, maru hullustusel
Kallim käimas mere teed!”

Kaua vaene haledaste
Palus püha pildi ees; —
Mõte viibis alaliste
Merel maru müra sees. —
Kui ju kell lõi kesköö tundi
Siis vast vaikne unehoog
Surus väsin’d silmad kinni,
Vaikis valu, hädaohk.

Magab ta — kuid rahutumalt
Vaim tal unes rännates —
Näeb ta laeva lagunevalt
Merel tormis, laenetes.
Ja siis oli, nagu lendaks
Tuttav vari salaja
Ja kui kuskilt kõrvu kõlaks:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

Kalli sõbra hääl see tõesti …
Neiu süda tuikab sees, —
Vaatab veel, ja — tasakesti
Ilmub peigmees tema ees.
Kuid ta palgelt kadun’d jume,
Sära kustun’d silmadest,
Valgub merevesi tume
Sasis juuste salkudest.

“Oh mu kallim, koduranda
Sinu juurde ruttaks ma,
Rahutuma, armu kandva,
Leegitseva hingega!
Kuid mu üle juba voolas
Surma tooja laene pind …
Ei m’e enam siin maailmas
Ühenda’ või ial end’!

Kallim, kurvastus lä’eb mööda,
Ahastusel ots on ka,
Pärast pilk’set pime ööda
Koidu kiir saab kumama!
Ära kurda, et su elu
Ois ju närtsin’d kevadel:
Lootus vaigistagu valu …
Ühte saame ülevel!

Ela hästi! … idast kumab
Koidu piir ju punane,
Tuule hoog ju salus kohab,
Kuid — ei enam minule! …
Ohkades siis ära lendis
Armas vari rutuga
Ja säält kõrgelt kord veel hüüdis:
“Pruut, oh ära nutta sa!”

R. Hansson.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 20. veebruar 1897, lk 61.