Nad ütlevad, ma vana
Ei, pole tõsi see,
Küll iga minul kasvab,
Kuid süda on nooreke.

Eks vaata, kuda loodus,
On ehtind enese?
Ta noor on ikka aina,
Ei ial vanane.

Küll vahest talv ja sügis,
Tad nagu vanandab.
Kuid tuleb aga kevad’,
Ta kohe nooreks saab.

Nii minu põues lugu
Kui looduses sa näed,
Sääl süda tunneb sooja,
Ei köida t’ad külma väed.

Ma tunnen elutungi,
Ja lootusid aina veel,
Mu hinges elutseb tuli,
See soendab mind eluteel.

Mis kõrge ja kaunis ja auus,
Selleks täidab mind vaimustus,
Ja piisalt põues peidus,
On aina noor – armastus.

Soomekeelest K. H. järele.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 12.