Ilma elu on kui udune öö: ta muudab iga
tuulega ja valgendab ennast kuupaistega.

John Smith.

Helinal hoovavad huulede seest
Sõnade salgad sahinal,
Mõteta mõikudes mõnitud meest –
Patustad paljusid pahinal.

Eksinud eredad, vaimustan’d meelt,
Ahnitsen’d auu agaraid.
Pööranud paljusid pidevalt teelt –
Ühiseks loon’d ka paganaid.

Siisgi veel kuulsuse kõminat, häält,
Tõusema rajal, targa-maal.
Sõnad on vaikinud, lillede päält,
Ärkavad kõned ju kahinal.

John Smithi järele A. Krikmann.

Postimees nr 143, 15. detsember 1890, lk 2.