Kas sa tahad kinni võtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.

Mõtle, kui üks röövel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu väeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja röövli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?

Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Väljas priius, mets ja vilu,
Väljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha vangiks?

“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha viia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”

Leith’i järele J. Kunder.

Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469.