Siin on see muinasjutu mets,
Kus lehkavad pärnapuu õied,
Mu meeli nõidub salaväel
Kuu imeline läige.

Ma kõndisin. Kui kõnd’sin ma
Heal kõlas üleval kõrges,
Seal ööpik laulab armudest
Ja armastuse valust.

Ta laulab armust, valudest
Ja pisaraist ja naerust.
Ta hõiskab nii kurvalt, tall kurtes nii lust,
Et unund unenäud ärk’vad.

Ma kõndisin. Kui kõndsin ma,
Seal nägin: ees mul seisab
Üks loss seal vaba välja peal,
Ja tornid kõrgesse tõusvad.

Kõik aknad on kinni, igal pool
On vaikus ja leinamine;
Mull näis, kui elaks vaikne surm
Siin tühja seinte vahel.

Seal värava ees seisis svinks,
Üks hirmu ja lustide kaksik,
Kui lõvil on keha ja käpad tall,
Kui naisel ta pea ja rinnad.

Üks ilus naine! Valge pilk,
See kärsituist himudest sõna,
Ta tummad huuled võlvisid end
Ja nende peal naeratus mängis.

Ööpik see laulis nii magusast’,
Ei jõudnud ma vastu seista
Kui suudlesin armast näukest,
Siis oli ta minuga otsas.

See marmori kuju, ta elavaks sai,
Külm kivi, see tasaselt õhkus,
Mu musude tuliseid leekisid jõi
Ta januga ja ahnelt.

Ta jõi, et hing mull kinni jäi,
Ja viimati, armastusjoobnult
Mind kaelustas ta ja teha mull
Ta lõvi küüntega pures.

Kui magus see valu, kui õnnis see piin!
Ilmmõetmata õntsus nagu valu,
Kuis suudlemine mind õndsaks teeb,
Nii haavavad koledalt küüned.

Ja ööpik laulis: “Ilus svinks!”
Oh arm, mis piab see tähendama,
Et surma piinaga ühendad sa
Kõik oma magususe.

Oh ilus svinks, oh seleta mull’
See mõistatus imeline,
Ma olen ta üle mõtelnud
Ju mitu tuhat aasta.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 1. aprill 1891, lk 36.