(Puskhin’i järele.)

Kui tõsi on, mis räägitakse,
Et kui maailm on hingusel,
Kuu kahvatanud kiired üksi
Veel mängvad haua küngastel, —
Kui tõsi see, — mis vaikselt loodan,
Siis hauad saavad avama, —
Sind hüüan: Lilia, sind ootan,
Mu juurde tule, tule sa!

Ja ilmugu see kohkumisel
Selsamal kombel minule
Külm, kahvatu, kui lahkumisel,
Suu valul kistud pingule;
Sa tule nagu tähekene,
Kui heli, tuule õhuna,
Ehk nagu hirmus nägemine:
Mu juurde tule, tule sa!

Ei sellepärast taha hüüda,
Sind armas, kallis Lilia,
Et neile kätte maksta püüda,
Kes sundisid sind surema.
Ma üksnes üelda tahan sulle:
Sind kalliks praegu pian ma,
Sa armas alles oled mulle —
Mu juurde tule, tule sa!

H. Saaresild.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 16. veebruar 1899, lk 53.