Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes

“Oh venelane, üksi sulle
End ohvrisin; küll tundmata
Su südames kõik olli mulle;
Ei tea, kas kaua sinuga
Õnn, ihaldatud, seldsiks olli;
Kas kaua ootsid, õnnekaid
Su arm sull seldsiliseks tulli,
Ehk kadus sult kõik sedamaid;
Kas iial teda uuest näed,

Ehk igavest tast kaugel jäed! –
Sa oleks, vang, küll petta võinud
Mu noorust, alles lapselist,
Kui usaldusega ma käinud
Sull seldsiks, saatust vaevalist
Ja kannatust sull kergitama.
Seks jätsin une, unustes
Kõik hädaohhtu, magusama
Ma tuntsin tunni sinu ees.
Ei taha mind sa, … kes siis tema,
Su ainus lootus, lilleke?
Sa armastad? Armastad sina!
Pilk tõttab järgi temale!
Ma mõistan kõik, mull andeks anna,
Mu kurbdust ära naeruks kanna!”

Ta vaikis. Ohked, pisarad
Vaest neiu rinnda mulljusid,
Ta kuuled ilma sõnata,
Need värisesid tundmuseta,
Veel vaevalt hingas, langes ta,

Vang tasa käega tõstis teda:
“Miks nutad,” lausus ta, ka mulle
On saatus valu valmistand’,
Veel näitas karedama külle,
Kõik piin mu päralt üksi jäänd.
Ma armastasin, – vastust saada
Mu arm ei jõudnud, kustun ma,
Kui suitsev taht, mis elita.
Siin võeras steppis, tundmata,
Siin kaugel igatsetud raalt,
Kui väljaaetud kodumaalt
Saab üksik haid mull kalju vahel,
Luid, konnta katma roostend ahel.”

Öö varrju virvendasid tähed
Ja näitsid kaugelt taeeva alt
Mäe latvu, kellel lume ehed.
Peat kummardes, pilk tumedalt
Nad lausumata lahkusivad.
……………………………………
Kurb vang sest ajast hullkumas
Auuli ees on üksi näha.
Koit taeeva kaares, palavas,
Üht päeeva saadab teise taha,
Öö oma säetud teed ka käib,
Vang priiust igatsema näib.
Ja hüpab hirv siit läbi võsa,
Ehk piirab shaakal pimedas,
Ta kuulab, healitsedes tasa,
Kas kasak kuskil luuramas.
Auulis ööse tüli looja,
Ta hüiab … Ümber kõik on vaga,
Kosk üksi kohab kalju ees,
Loom aga tormab tuhinaga,
Et inimestel ligines.
Kord kuulatab ta mäe piirelt,
Et sõja kässku antaks kiirelt:
“Tabuunid kokku!” Jooksvad kõik,
Ja keeb ju ümberkaudne paik.
Sõa riistad läitvad päikse vallgel
Ja hobused on sadulas:
Ju tormavad kõik kärmel jallgel;
Kui jõe laened langemas,
Mäe ladvult rutavad nad maha
Kubani kõrge kallda taha.

Auul on vaikne; päike kadund.
Öö vahid noored, vallatud,
On lussti, lusti järgi ladunud,
Mis ajaviiteks mõista muud!
End vanad isad rinngi säevad,
Suits piibust tõuseb sinades;
Salk neiusid neil laulmas ees,
End vanadgi kui noored näevad.

Tserkesside laul.

“Jõe vette vaub tume vall,
Öö vaikus ujub mäe rajal;
Kasak ju väsind, suigub all,
Ta tuetab end oda najal:
Kasak, mis magad pimedas,
Tshetschen* jõe taga luuramas!

Kasak on lootsikuga mees,
Jõe põhjal võrrku joonde seades;
Kasak, sa viimaks upud, mees,
Kui noored lapsed meie maades:
Tea ujumas on sellel a’al
Tschetschen seal varrjus vahu peal!

Jõe kalldal, igatsetud veel,
Kus külad rikkad stepi õitel;
Ringtants neil rõõmus Donni eel.
Ju vene lauljad, jookske meitest,
Siit jookske kodu rutuste,
Kus vees Tschetschen ei varitse!”
Nii neiud laulsid. Kallda peal,
Und võidus venelane näeb,
Kuid ahel, hirmus, ees tall seal
Ja sügav jõgi jooksma jäeb.
Sell ajal pimeduse süle
Ju ujub steppis, mägedes,
Kuu vallge urtsikute üle
Veel valendad auuli sees.
Ju hirved suikvad vete kõrval
Ja kotka kisa vaikimas,
Mäel tambib tumedamal serval
Tabuuni kari pimedas.

Siis midagi vast kuulda olli …
Öö varrjus kaetud kogu käis,
Nii kurb ja kahvatanud, tulli
Neid vangi juure, tasa täis.
Huul nähti sõnu otsimas,
Pilk, piinlik, vajus mures maha,
Juuks lahhtiselt tall laenetas,
Vaus rinna ette, selja taha.
Viil kiirgas temal ühes käes
Ja teiises põue oda läikis,
Just näitas, nagu jullgus’ väes
Neid vallmis olli sõja käikis.

Ja vangi peale vaadates:
“Nüid jookse!” neiu kõneles,
Tscerkess ei varitse siin rada.
Sest rutta, aeg on kiire küll!
Siin võta oda – jällgi sull
Ei või nüid ükski tunistada!

Ja hoidis väriseva käeega
Ta viili, maha kummardas.
Ehk ujus silm küll pisaras,
Kett katkes varsi, jõuutsa väega
Raud ahel langes kolinaga.
“Sa vaba oled, astu nüid!”
Ta sõnas; venelane aga
Ta peale vaatas, häda hüid
Sealt paistis, mure meeletuses;
Tuul hulus mööda pimeduses;
Täis torrmi venelane hüidis:
“Mu sõber, hauani see rind
Su oma on; see hirmus pind
Siin jätame ja lähme koos!”
“Ei, venelane kõik on läinud,
On kadund elu magusus;
Kord õnne illma olen näinud,
Nüid ottsas kõik, jälg tundmata.
Sa oled vaba, leida ka
Võid oma paleuse üles, –
Mis kurdan ma veel mure süles,
Mis kasuks mull kõik kannatus?
Jäe Jumalaga! Sinu ligi
Mu õnnistuse soovitus!
Mull andeks anna, vaeeva, higi
Kõik unusta … Mull anna kätt
Veel viimast kord …..”

Tcsherkessi neiul omad käed
Vang lautab, süda läheb ka lendes,
Ja side, keda ilma väed
Ei murra, kinnitab end nendes.
Nad käsi käes jõe laentele
Siit liginevad vaikseste –
Ju venelane laente vahus
Vett lõhub võimsalt ujudes,
Ta ees end laene jautab lahus,
Ju seisab kalldal kalju ees …
Ta taga äkitselt seal kohas
Jõe vesi … astub kalldale,
Siit vaatab tagasi, vaht uhas –
Veel kallas paistis sellgeste:
Tscherkessi neiut nähtaval
Ei ole seal, ei mäe all …
Kõik surnud … Kauge kallda kaisul
Veel hulub kerge tuule ving.
Kuu vallgusel, jõe voode paisul
Ka kaub keerlev vahu ring ….
Kõik mõistis – andeks andval pilgul
Ta vaatab kohhta viimselt veel:
Auul seal on: kuu kahvata’nd vilgul
Veel paistab aed, kus istus eel
Seal kingul, kui ta ranndi kandis:
See jõgi päeval niiskust andis:
Seal mägestikkus laulis ka
Tscherkess nii vabalt, võitmata.
Koit võttis pimeduse üle,
Päev valgustas ju oru süle.
Vang vabalt kannget rada käis:
Tall rõõmus meel, sest läbi udu
Ju venelaste laager näis:
Ja künnka harjal kasakad
Healt teretuseks tõstsivad.

(Lõpp.)

* Kaukaasia rahvas, kasakate verivaenlane.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 314, 315, 316, 317, 318, 319