Eestistanud Aleks. Trilljärv.

Sandi-tüdruk ehavalgel
Seisab lukus ukse ees,
Pisar veereb närtsind palgel,
Tuul see vingub kohades.

Toas ta kuuleb rõõmu kära,
Tumedalt tal särab silm;
Igaüks t’ast pöörab ära,
Ehk küll väljas vali külm.

Viimaks keegi uksel sammub,
Avab teda rutuste –
Nõrgal häälel teda palub
Sandi-tüdruk ärdaste:

“Olen vaene, maha jäetud
“Isalt emalt ilmas siin,
“Kõik mu armuannid võetud,
“Kangest vaevab näljapiin.

“Jalad mind ei jaksa kanda
“Noorus-rammu nõrkenud –“
““Pole meil sul mingit anda!””
Seega uks saab lukutud.

Keegi teda vaest ei taha
Kaitsta õues külma eest,
Väsinult ta langeb maha,
Silmad kustund nutu veest.

Viimaks siisgi vaikib õues
Kange kohav maru tuul,
Neiu süda külmand põues ­–
Kahvatumaks tõmmand huul …

Päike tõuseb taeva telgil,
Käes on hommik ­– vaikne tund;
Lumi hiilgab hõbe helgil;
Neiu puhkab viimast und. ­–

Olevik nr. 19, 10. mai 1893, lk 422.