Vast oli musta mulla põue
Üks seemne tera kukkunud,
Sääl tõusis peatselt ilma õue
Noor taim sest välja vabastud.

Vast langesivad lehed puudelt,
Et muru muld neid kaisutaks,
Sääl puhk’vad noored pungad uuelt
End’ suureks, kevadiseks a’aks.

Ja kui ju tornist kella kõlin
Siit lahkujast toob sõnume,
Sääl ilmub varsti rõõmu helin,
Et laps ju sündind ilmale.

Nii kõigub muutvalt elu rada
Maailma turul kiireste:
Siis võime tast vast tulu saada
Kui enda südant tunneme.

J. Sturmi järele. Heinr. Lepp.

Postimees nr 146, 20. detsember 1888, lk 2.