Rubriigiarhiiv: autor määratlemata (vene)

Kes see oli

(Vene keelest.)

Palju põlist metsa kaudu,
Mööda sammeldunud radu
Sõitis päälik rutates
Sääl, kus Neeva kohises.

Vaata, salk sääl kuusekesi;
Päeva paistel läigib vesi —
Jõe ääres onni sees
Seisis vana kalamees.

Oma paati sääl ta vaatles,
Vahel õhkas, vahel saatles:
Pea valu tegi tal,
Et poln’d paadil põhja all.

Päälik hobust hoida püüdis
“Jõudu tööle!” valjust hüüdis;
Korra polkas vanake,
Pööris pea teisele.

Lausus: “Ilmas imet näha!
On neil vahest maad ehk näha?
Linna soo pääl’ rajavad,
Rahvast senna ajavad.

Vaat, kus juhtunud hull lugu
Mis teind pahareti sugu!
Paat neil teele juhtunud:
Kõik ta põhi lõhutud.” —

“Sest ei maksa teha kära,
Küll see parandame ära,”
Ütles päälik pääle see
Tõttas tööle kärmeste,

Hästi seadis kaared tiheks
Tõrvas ära, tegi sileks;
Kangelase käega siis
Paadi vete veere viis.

Pani peost ära kerve,
Ütles vanal: “Paat on terve!
Laadogal’ kas mine sa
Peetri õnneks püüdema.” — —

“Peetri õnneks!… õige kena —
Imelik, kes oli tema?
Kirvega on üsna viks
Ja päält näha… ei tea miks?

Nii sääl arvas vanakene,
Laenetelle tõukas vene;
Lausus: “Tarvis igal a’al
Teadus, nõutud võeral maal.”

Joh. Trull.

Ajalehe Saarlane kaasanne Saarlase Lisa nr 7, 10. august 1887, lk 2.

Küllus

Küll õnnes sull tuksumas rind
Kui omas Sul ainuke kenam,
Kuid otsas on õndsuse hind,
Kui omaks neid sinul on enam!

Noor olen –  täis armastust –  tuld
Mu elu –  lustilik süda – 
Kuid kahju –  tast kadunud väärtuslik kuld,
Kuus armukest piinavad teda.

Kui hommikul punetab taeva sõrv,
Pean Meeril ma viibima võõrsil – 
Ja lõunaaeg kuulatab Annette kõrv
Ning õhtueel Kathake –  kõer-silm!

Ja õhtul ma jälle pean viibima
Su juures –  mu tuvike –  Sohvi – 
Oh –  –  otsa mul lõppemas tervis – ja – –
Denushka –  millega ostan ma kohvi!

Vene keelest H. Ostrat.

Postimees nr 211, 21. september 1892, lk 2. 

Albumisse

(Vabalt Venekeelest.)

Nii, nagu haua-kivil üksikusel
Teekäija vaade seisatama jääb:
Nii võiks õnn olla ka sel lehekesel,
Kui sinu armas vaade teda näeb!

Kui aga mitme, mitme aasta pärast
Sa loed, kuis laulik oli unistan’d.
Siis mälestad, et ta sind armastan’d.
Siis mõtle: Ta on lahkun’d ilma kärast
Siin on ta oma südant hauda pann’d!

Kotsama.

Postimees nr 81, 14. aprill 1892, lk 2.

Kala ja neiu

(Vene rahvalaul.)

Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”

Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!

Vene keelest G. Öiis.

Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.

Postipoiss

Vene keelest ümberpannud M. Veske.

Seal sõidab vile postivanker
Suurt maanteed mööda vurinal,
Ja kellukene kurval viisil
Teeb tilla tõlla looga all.

Poiss usin, ta ju tõusis öösel,
Ta ohkas kurvalt südamest,
Ja hakkas laulma lahkeist silmist,
Ta laulis neiu silmadest.

Oh sini silmad, sini-silmad,
Te piinasite poisikest!
Miks kiskusite, inimesed,
Te südant lahti südamest?

Nüid olen üksi, mina vaene!…
Ja äkki ajas nelja ta!
Ja lõi siis lustil sõidu mängi
Ja pani laulma linduna.

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 2, 25. veebruar 1887, lk 119.

Linnuke

A. Latik, Vene keelest.

Linnukene oksalla,
Linnukene vaga!
Ei ta varja salaja
Mingit hinge taga.

Ei ta tea kurbusest,
Vaevast ega leinast.
Ei ta punu pesakest
Nutuga – mis heinast.

Öösel oksal suigub ta,
Ja kui tõuseb päike,
Vaat’, siis Loojat rõõmuga
Kiidab sääl ta väike.

Kui on möödas kevade,
Suve soojus läinud,
Ilm nii umb ja udune,
Silm ju lumet näinud:

Inimestel igav siis
Kuulda kaebdus’ kära;
Linnukesel õndsam viis: –
Lendab talveks ära.

Oleviku Lisaleht nr 24, 22. november 1886, lk 373.

Hällilaul

(Спи, дитя моё, усни.)

Vene keelest A. Piirikivi.V

Maga, maga, lapsuke,
Vaikses unes uinune!
Tulgu kiigutama sind
Päike, tuul ja kotka-lind!

Kotkas lendas koduje,
Päike puges meresse, —
Tuli viimaks tuuleke
Lapse ema jutule.

Küsib ema tuulelta:
Tuuleke, kus olid sa?
Tähte sekka juhtusid?
Laenetes end uhtusid?

“Ei ma puutund lainesse,
Ei ka juhtund tähtile:
Lapse laugel heljusin,
Lapse rahust peljusin!”

Oleviku Lisaleht nr 13, 26. juuni 1889, lk 208.

Neitsi ja kala

(Vabalt Vene keelest).

Mere kaldal istus neitsi,
Pidas kanga juures heitsi,
Ise nõnda laulu sõnus,
Kuna kõlas viis nii mõnus:

“Vägev, suur ja õige Jumal,
Kust saan kostust, mina rumal!
Mis on ilmas laiem merest?
Mis on kitsam sääse kerest?

Mis on kiirem maru tuulest?
Mis on kenam neitsi huulest?
Mis on armsam sündind vennast,
Kui ma ära arvan ennast?

Vee seest vastas kala naljas:
“Ah, su mõistus on veel haljas!
Taevas laiem igast merest,
Hing on kitsam sääse kerest.

Mõte kiirem maru tuulest,
Silm on kenam neitsi huulest,
Mees on armsam sündind vennast,
Kui ka ühes arvad ennast!”

Ruut.

Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 192.

Päike ja kuu

Venekeelest M. Kampmann.

Pikal päeval väsis päike
Ja tal Issand kõneles:
“Minu — ja kõik sinu järel
Magust und näeb magades!”

Ja siis palub päike venda:
“Kuldne kuu, mu sõbrake,
Süüta latern, käi ilm öösel
Läbi perest peresse!

Kes sääl palvet teeb, kes nutab,
Kes ei saagi magada:
Kuula järel kõik ja homme
Tule mulle teatama!

Päike puhkab, kuuke valvab,
Hoiab ilma rahu sees.
Homme vara, vara päiksel
Koputab vend ukse ees,

Koputab, uks läheb lahti —
Päike, tõuse ülesse!
Hakid lendvad, kuked laulvad,
Kellad hüüdvad palvele.

Päike tõuseb, päike küsib:
“Vend, mis uudist tood sa mul?
Kudas käis sull öösel käsi?
Mis sa kahvand? Mis on sul?”

Kuu siis algab oma juttu,
Räägib, mis ta öösel näeb —
On öö rahuline olnud,
Päik’ siis selgest üles läeb.

Kui ei ole, tõuseb udus
Sajab vihma, puhub tuul,
Lapsed ei või õue minna
Mängma, laulma rõõmu suul.

Olevik nr 47, 19. november 1890, lk 1129.

Taevas ja maa

Venekeelest A. Grenzstein.

Kui ilus on taevas kuldkiirede sees!
Küll seda kõik linnud ju teadvad:
Nad heljuvad pilvede piirede sees
Ja lendavad koitude viirede sees –
Kuis tiibu nad tõusmiseks seadvad!

Kui avar, kui armas ja kaunis on maa!
Küll jõed sest ammugi teadvad.
Küll leiavad küla ehk metsa ka –
Veepeeglis neid näitavad iluga:
Neid taevale ette nad seadvad.

Küll sellest ju teadis ka inime:
See inimest laulma ju sundis!
Ja kel polnud andi laulule –
Ta vaatas maailma ja taevasse
Ja südames rõõmu sest tundis.

Olevik nr 46, 14. november 1889, lk 14.

Veike Venemaa rahvalaul

Ü. p. G. E. Luiga.

Üks tapuväät aiassa üksinda
Kasvab maas madalas,
Neiuke nooruke valuga
Kibedast’ nuttemas.

Oh Jumal, haljendav, õitsev, miks
Kõrgel’ ei kerki sa?
Oh armas nooruke neiu, miks
Kaebad nii kibedast sa?

Kas humalas üles võib kasvada,
Kuna ei ingegi all!
Kas neiu silm rõõmus võib saärada,
Puudub ta kajakas tal?

Olevik nr. 38, 17. september 1890, lk 940.

Püha Jago

Püha Jago*
Venekeelest G. E. Luiga

Püha Jago suri ära
Ja siis tuli taevasse,
“Oled meelepärast mulle,”
Ütles Jumal temale.

“Et sa maa pääl olid vaga,
Võid nüüd taevas elada,
Ja mis ial ka veel palud
Tahan täita armuga.”

Ja siis palub püha Jago:
““Anna Sa mu kodumaal
Palju rikkust, palju päikest.””
“Seda saab Hispanial.”

““Anna ikka sõjaväele
Vaprust minu kodumaal.
Anna vastu neil ju kuulsust.””
“Seda saab Hispanial.”

““Tarka valitsust veel anna,
Et võiks õigus elada!””
“Tarka valitsust veel tahad?
Võimatu, jah võimatu!

“Siis ju päris paradiisiks
Muutuks sinu kodumaa
Ja kõik inglid põgeneksid
Taevast sinna elama.

“Sedaviisi tuleks taevas
Korratus ja segadus –
Sellepärast jäägu teile
Teie vana valitsus.”

* Santi-Jago on vagaaegse vaga jutu järele Hispania maa patron, s. o. kaitseja ja eestkostja.

Olevik nr. 24, 16. juuni 1898, lk 555.

Noorusele

Venekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad viisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinavas seltsis ja hoigavas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstivat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa vastuseks erksamaid meeli.
Hõiskavas rõõmus ehk hoigavas valus
Uhkelt ja võimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga võitled,
Arva saad võidetud, sagedast võidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485.

Ema ja lapsed

Venekeelest A. Grenzstein.

Miks sa ikka, kallis ema,
Õest armsast tõendad:
Ilmas ilusamas tema
Rahus, rõõmus viibivat?

Oh, sääl ilmas pole niitu,
Aasu, aru õitsevaid,
Kust ta leiaks ajaviitu,
Leiaks lille lõbusaid!

Kostab ema: “Taevas saatvad
Inglilaulud lahkujat,
Koidud valendajad vaatvad,
Tähed kõrgel kõnnivad.”

Aga sääl tal pole ema,
Vaesel puudub emake,
Kui ta läheb ilutsema
Inglitega murule!

Olevik nr. 22, 28. mai 1890, lk 619.

Mind meeles pea

Venekeeles.

Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.

Kaua, kaua ma seal viitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitavat õit.

Nukral meelel majajätsin
Aasa õitsva armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid vankuval.

Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taeva-säral kaunimal.

Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille ülesvõtma ma
Õrnalt ettevaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.

Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!

Miina Karlson.

Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254

Kaks talumeest

Mats ja Madis heina ajal
Piipu seades künka najal –
Vestsid vilja saagist juttu.
“Oh mu Jumal! Miks nii ruttu
Saadad Sa ju ahastusi,
Nällga, kattku, viletsusi?
Ohkas Madis – eemal vaates,
Pillku taeeva serrva saates.
Mats tall vastu: ““Vend, mis sunnil
Ohkasid ja nüidsel tunnil?””
– “Tulemas on palju paha!
Rahe lööb kõik viljad maha!
Kõik mei’ lõikus läheb nurrja:
Vaata pilv seal tõstab turrja!”
– ““Ära ehhmu enne aeega;
Pilv ju alles kauugel praeegu,
Ja ta rind meil vihhma kannab,
Mis mei’ viljal jõuudu annab.””
– “Ehk sind usk’ma ma ka’i sunni,
Siiski proovin: ära punni!
Oota veerand sööma-vahet,
Kükk siis näed, et sajab rahet.”
– ““Rahet teragi ei tule,
Ütelda võin kindlast’ sulle.””
– “Ära vaidle enam m’uga,
Muidu tülli lähen s’uga.”
– ““Narrida ma ka ei taha,
Kauem tühhja vaidlust teha.””
– Kes on narr, ma tahan näha?”
Nõudis Madis, – isi päha
Väänis Matsil tugevaste
Rusik-hoobi nobedaste.
Mats tall tublist ära tasus,
Äge riid sealt vällja kasus.

***

Möödas ju pool sööma-vahet,
Ei veel vihhma, ei veel rahet.
Küll on aga juukste tutta
Maas – ja näul vere jutta.
Mehed väsind, puhustavad,
Riided lõhhki, lipendavad;
Pilved aga lahkusivad,
Teiise küllgi kadusivad.

Venekeele juttukese põhjusel M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 479, 480

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

Kaks keisri laulu

(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).

I

Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!

Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!

Tölkinud G. E. L.

II

Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.

Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.

Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.

Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)