Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Esimene jagu.

I.

Italias, kust räägin, valitses üht linna,
Hulk aega tagasi, auus, vanaldane mees;
Ta hoolekandel said kunst, teadus kõrge hinna,
Riik, rahvas elas rahus ja hea põlve sees.
Duk, nii ta kutsuti, vast liiga helde
Ja heldust pilkas kurjus — on ju kõigil selge.
Duk armastust sai; aga ükski ka
Ei kartnud tema kätt, sest nuhtlus tema ajal
Jäi nurka suikuma; ka säädust riigi rajal
Ei palju kardetud. Kuid valitseja küll
Kõik nägi, kuulis ka, kuis asi oli paha.
Eks ole inetu, kui lapsed vanemaist
Ei hooli midagi, ei sõna kuulda taha
Ja õigus ohates näeb vale võrsumist.

II.

Küll kurtis vanake ka sagest’ kahetsedes,
Et uinus kohus, kord ja õigus räbaltes;
Küll tahtis hakata ta asju parandama,
Kuid silu mädand puud — saad seest ta pahema.
Duk tundis asja küll, kuid halb on harjund viisi
Nii järsku muudata, kus kuri keelmata
On juured tuetand ja tungind läbi maa,
Seal parandada võib vast alles pikkamisi.
Nii mõtles, kannates Duk juba hulga aja
Ja viimaks otsustas, et ohjad anda vaja
Kord tõise juhtida, siis see ehk leiab nõuu,
Mis omal vanuses ju ränk, ja üle jõuu.

III.

Seal oli kusagil mees agar, vahva teada,
Kes targast valitses ja korda mõistis seada,
Kell julgust oli küll, käik kindel, võitmata
Karm harjund vaevaga, ja tahte köitmata,
Ei annud kurjal maad, ei vabandamist valel,
Tööst, vaevast olid tal ju kortsud kahvan’d palel:
Mees nimel Andshelo, see saigi kutsutud
Ja voli valitseda, riigis lubatud.
Duk ise teadustas, et igavik võiks võita,
Ta tahta tükiks a’aks kord üle piiri sõita.
Pea aegu salajalt ja saatekonnata
Ta astus teele küll, kuid kuhu? teadmata.

IV.

Vast oli Andshelo ju seatud trooni üle
Kui näitas riigi kord ju täitsa tõise külle,
Kui roostes vedrud saivad liikuma
Ja seadus agaralt sai kurjust tabama.
Kus laatel turudel ei peetud hirmust lugu,
Käis kannul karistus ja muutis asjalugu;
Hirm pani keema kõik ja kukalt sügama,
Noh — asi polnud nii, kui enne oli ta.

V.

Sell’ ajal seadustest, mis unustatud oli,
Üht iseäranis, võis öölda, karm ja vali,
Kes nuhtles surmaga ju seda armuta,
Kes julges abielu meelel kord rikkuda.
Sest käsust ammu ju ei teadnud üksigi,
Kui Andshelo, kes ju ei mõistnud kuskil nalja
Kord linnal hirmuks ta, ja ohuks koguni,
Ka laskis tõiste hulgas kuulutada välja.
Ta rääkis: Kurjus meid ei tohi vangitseda,
Sest tarvis nuhtlust nüid, mis magas mõne a’a,
Kord välja kutsuda ja lasta tunda seda,
Et seadus pole tehtud tallata.

VI.

Nii pani Andshelo kõik rahva värisema.
Kui nurisedi ka, mis hoolis sellest tema?
Ei suurtel’ isandailgi annud armu ta,
Ehk kuristiku teel küll kõndis ise ka.
Ja esimene siin, kell’ nuhtlus osaks, sai
Noor rahvamees, Klaudio hüiti teda.
See lootis pärast veel heaks teha seda,
Mis läbi vaeneke ta kohtu jätte jäi.
Sest õrna neiukest ta meelitada suutis
Vast nalja viisila, kud asi halvaks muutis.
Järg, pahem pahemast, sai ilma ette kantud,
Süidlased mõlemad ka kohtu kätte antud.
Siin ülekuulati, mis tunnistasid suud
Ja üeldi: Klaudio saab trahviks surmatud.

VII.

Kui kuulis õnnetu, mis kohus otsustas,
Siis murtud meelel ta seal sammus torni poole —
See hirmus kuulutus tal seas täitsa meele.
Seal nagu ootmata tal linna uulitsas
Noor sõber, Luutsio, just õnneks vastu tuli,
Kes küll nii vallatu, kaastundlik siiski oli.
Tal rääkis Klaudio: “Oh sõber tee mull head
Ja mine kloostrisse, kus minu õde tead;
Vii talle teadust sest, et surmale mind viiaks’;
Ka ütle temale, et mind peasta püiaks
Kui suudaks paluda maavalitsejat ta.
Ma tean, et järeldust on õrnal palvel.
Tall annab jõuudu, julgust Jumal teel
Ehk nuhtlust kergitab ta abipaluv keel.”
“Küll lähen, räägin kõik,” tal vastab jalutaja
Ja ruttab minema, et leida kloostri maja.

VIII.

Seal parajasti nonnade seas töötab Isabella
Just kloostri vanemalt, ei tea, mis küsides,
Kui kuuldi õues kutsumise kella
Seal keegi tõmbavat, ja sisse astumas
On lävelt Luutsio. Talt neiu lahkelt küsib:
“Mis noormees soovite?” See vaevalt üelda püsib:
“Kas tohib arvata, et Isabella, Teie,
Mul vennalt kuuluta on õnnetuse hüie.”
“Mis juhtnud, noormees? julgust rääkige,
Mu vend küll Klaudio — mis kuuldust kannate?”
“Jah, õigus küll — mu käsk on hädaline —
Vend istub tornis ju — ” “Mis? — üelge selgemini!”
Seal noormees asjalugu laialt kõneles
Kõik õnnetust ta selgelt kõneles;
Ja neiu kuulatas, mis rääkisid ta huuled,
Veel olid tundmata tal pahad ilma tuuled,
Veel hiilgas süituses ja puhtalt tema silm,
Veel polnud pahandand ta kurikaval ilm.
“Nüid,” lausus Luutsio, “on ainus peaserada
Kui katsuks Andshelo’t Te’ palves meelitada.
Just selleks vend Teid laseb paluda.”
“Mu Jumal!” vastas neid, “kas minu palve jõuab
Siin teha midagi — oh mis ta minult nõuab!
Sest vähe julgust, vähe jõudu mul.”
“Mis kahtlust?” sõnab mees, “meil vaenlasi on küll
Kes õigust riisuvad — kuid kas siis meie piame
Kõik kannatama, kui end süita teame?
Ei! Astu julgeste ja võta palveta
Kord valitseja ees, Teil kinnita võin ma:
Kus iial neiu silm küll meesterahva ees
Vett valas põlvites, seal abi lähenes.
Sest valu pisar naese silmades
Jääb sulatab ka kalgis südames.

IX.

Neid luba küsis kloostri vanemalt
Ja kohe tõttas Luutsioga teele,
Ja valitseja ees ta palus palavalt
Siis oma venna eest, et muudaks kohtu meele.
“Neid”, lausus talle see, “su hüid on asjata,
Mul pole luba teda jätta elama.”
Neid nuttes nõtkus kohtujärje ees
Ja lahkus, lootuseta, silmavees. —
Kuid kodu uueste tal noormees kõneles:
“Kas kohtute, et karm ta oli Teie vastu?
Ei! — uuest paluge ja paitage veel,
Teil sõnarikkust küll, miks külmaks jäeb Te’ meel?
Ta hõlma hakate ja ärge jätke enne
Kuni vend prii, kui palvel saate õnne!”

X.

Ja Isabella tõttab uuest’ paluma,
Sest seda karmi meest siin tahab võita ta.
Ta lausub: “Uskuge, ei ole auutroonid,
Ei sõamehe mõõk, ei rikkus, kuldsed kroonid
Väärt armulikku meelt; auu, kuulsus ilma peal
Ei maksa midagi, kui puudub armu heal. —
Mu venda, õnnetut, on Sinu kätte antud
Ja Sinu käsuga tall’ nuhtlus peale pantud, —
Kes teab, mis saatis Sul, — ehk üks kord eksid ka
Kuis võid siis olla nõnda armuta.” —

XI.

Andshelo kuulatas, ta nägu oli tume.
“Ma palun, jäta mind!” ta mõttes sõneles.
Kud neiu julgemalt veel palus — näo jume
Tal õõgus palavalt, kui palvel kõneles:
“Oh kuulge, vali mees, kui tõsiduse väed
Meid nuhtleks armuta ka kõige süide eest, —
Kus oleksime siis, mis saaks meist, patustest,
Kui armu meil ei jagaks I s a käed?
Kuis on see meelitav, kui heldus valjult võidab
Ka Sinult paiste siis uut inimest meil näitab.

XII.

Andshelo kuulatas ja vastas uueste:
“Ei ükski palve siin ei enam aita,
Kuis võin ma seadust tühjaks teha, laita;
Ei mitte mina, seadus viib ta surmale,
“Mis homme sünnib ka.”

Isabella: Oh mitte, mitte veel!
Veel pole valmistud ta sellel’ teel’!
Eks tea ise Sa, et esimene tema
Kes saab siin nuheldud, mis enne kunagi
Meil süiks ei arvatud.

Andshelo: Meil polnud ometi
Veel seadus surnud siin, vaid ainult uinus tema —
Nüid on ta äratud.

Isabella: Oh ole armuline!
Andshelo: Ei ial! Valgust varjata on ülekohus.
Kui ühte karistan, on tõistele see rohus.

XIII.

Ta kuulab tahtmata, end tunneb värisema
Ja pääga kummardes, siit tahab minna tema.
Neid hüiab: “Kuulge, veel üks sõna, oodake!
Mul on üks kingitus, mis pole tühine;
Mis puhtast südamest Sul tõotan rohkeste:
Ma tahan päevad ööd Su õnneks palvetada,
Kui koidab taeva võlv, kui pime peidab rada,
Nad tõus’vad südamest, nad tõus’vad taevani,
Kus ainult pühadus, arm heldus alati,
Kus õnsus valitseb.” Nüid nuker, rahutu
On Andshelo, kui siit ta eemal minna tahab,
Veel, mõte segane, end lahutama läheb
Ja otsust hommikuks veel määrab tema suu.

(Poolele.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 6, 21. aprill 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Tõine jagu.

I.

Kõik päeva Andshelo ju istus nukral tujul.
Ta istus üksinda, ja murelikus pääs
Üks ainus mõte liikus mitmel kujul.
Ei ilmund undki ööl ta väsind laugele,
Ei rahu liginend, see kõik jäi kaugele.
Mis? sõnas mõttes ta, kas armastus mind vaevab?
Või kurjus nuhtluseks ju auku valmis kaevab?
Oh kuidas igatsen ma teda kuulda veel,
Ta õrna ilu nagu näeksin praegu veel!
See kõik on imelik — kuis olin enne ma
Suur armu põlgaja — nüid ise tema kütkes. —
Siin lihtsa neiu ees, mu rohke kindlus katkes
Ja veelgi….

II.

Mõtelda ja vaikselt paluda
Ta katsub viimati — ei sõnad ühte jäe —
Ta taevast kõneleb — muud silma ees ei näe
Kui üksi Isabellat ja — ta räägib pühadusest,
Kuid mõtted teevad tõistest ihaldustest. —
See vaimu segadus ta jõudu nõrgestab,
Töö, valitseja kroon tall’ tülikamaks saab.
Sell korral oleks ta kõik auu ja seisust annud,
Kõik kuulsust unustand, mis teda käskjaks pannud;
Nüid näitas tühi kõik, ja sulekesega
Ta võrdles nime, auu, mis tuul võib puhuda.
………………………………………………………………………………
Kui algas hommiku, siis Isabella tuli,
Jutt vara koidu a’al tal Andsheloga oli:

III.

Andshelo: Mis ütled?
Isabella: Tahaksin nüüd sinu otsust teada.
Andshelo: Mu otsust tead Sa juba ammu.
Mis muutmata, kud ometi….
Isabella: miks tal ei andeks anda või?
Andshelo: Et patu sarnalik
Tõist pole, tapatöö on rohkem jäle.
Isabella: Nii lugu taevas on, kud tõisiti meil vist.
Andshelo: Kui mõtled nõnda Sa, siis annan Sulle ma
Siin tahte tingimist, missugust valid Sa:
Kas patus eksijat ta nuhtlusesse jätta,
Ehk teda vabastes tõist nuhtlust omal võtta
Ja ise eksida see eest ….
Isabella: Sa tahtsid ütelda:
Mu vaim ja ihu valmis ohverdamas —
Andshelo: Ei rääkind Sinuga ma vaimust midagi —
Vaid asi on, Su vend — saab surma valusama
Sa võiksid eksides …
Isabella: Ma tõendan taeva ees,
Et patt ei ole ial selle heateo sees.
Sest usu, helduses kui aitad peasta venda
Teed õndsaks enda —
Andshelo: Ehk arvad nõnda,
Et arm ja halastus koos käivad süidega.
Isabella: Las’ minu süiks siis jäeb mu venna peastmine.
Kui on see tegu patt — siis tahan palvetada,
Et andeks saan —
Andshelo: Ei — arvad valeste
Sa minu sõnasi — ehk kuulata ei taha
Mu kõnet meelega — see oleks aga paha —
Siis uuest’ seletan: Su vend, kuis räägitud —
Isabella: Nii küll —
Andshelo: On seadusest ju hukka mõistetud
Isabella: Nii küll
Andshelo: Üks ainus nõuu võib avita’ veel teda
(See täitsa selge küll, vast küsimiseks seda,
Kõik muu ju ühendab end selle tahtega)
Kui võrdleme, kes võiks siin peastja olla.
(Siin seadus, kohtu käsk võiks hirmus ette tulla,
Sest nende valjuses ei või neid pehmenda)
Soov üksi jääb siis veel, mis üleastuja
Võiks saada peastmiseks: et kannad Sina ise
Ta süid, ja — peastmiseks tood oma langemise,
Nii nõuab seadus just. — Mis otsust võtad Sa?

Isabella: Nii venna — jah kohe praegu otsustan —
Heameelega ma tahan ennast anda
Ja kohtu kirve alla pääd panna,
Ei roojasta see mind —

Andshelo: Vend sureb siiski.
Isabella: Aga
Kui ta ehk õiget teed ei nõua taga
Ja õe armastust veel tasub kurjaga:
Siis parem sur’gu ta, kui hinge pooleks kaob —
Andshelo: Miks näitab hirmus Sull ta nuhtlus olema
Kui oma otsustus veel alamale vaob?
Meid karmiks, kiviseks siin võtsid tunnistada
Kuid ise käid tyranniga üht rada.

Isabella: Oh häda — õnnetu! — mis palun ise ka —
Kõik võtan tagasi, — eksisin tahtmata.
Ma enesele, palve vastu takistusi säen.
Et nõrgad oleme, siin seda selgelt näen,
Andshelo: Siin julgust omanda võin selle juures mina
Kui naesterahvas nõrk — just õigust ütled Sina.
Tõest mõistlikum siis oleks vistist ikka ka
End’ nurinata saatusele alanda —
See oleks kasuks Sull —
Isabella: Sind mõista ma ei jõua!
Andshelo: Ma — armastan ju Sind!
Isabella: Oh häda, mis ei nõua
Mult kurjus siingi ka! — Mu vend, kes armastas,
Saab surma — õnnetu! —
Andshelo: Piab jäema elama
Kui armastad Sa mind —
Isabella: Tean, oma võimuga
Kõik tahad täita Sa.
Andshelo: Seks auusalt vannun ma
Et pettust mull ei lubaduses pole
Isabella: Jah auusast — auust veel räägib, petja kole, —
Sell korral aga Sa, mu kiusaja nüid tead,
Et elu Klaudiol nüid tõotama pead,
Ehk muidu avaldan Su häbemata teu
Ja muste mõttesi veel täna rahva ees.

Andshelo: See kõik nüid oli, usu, naljanägu —
Kuid tuntud küllalt ma ju omas valjuses. —
Mis maksab naeste jutt, kus kuuldaks’ nende lori,
Sest iga suuremat meest pritsib laim ja pori.
Nii tühjaks jäetud saab Su kohtu kaebdus ka,
Sest kõigest saagu küll; — ma lasksin sõlmida
Ent tühjaks himudest; — Sa mõtle järgi seda,
Jäe rahule ja lase kaebdus, nutt kõik vaikineda
Ehk — viska rumalust ja lepi sellega,
Mis tingin, — ehk Su vend jäeb surma kirve alla,
Su järelandmine teeks teda üksi valla. —
Veel homseni Su’lt otsust ootma jäen,
Su kaebdus’ tunnistust; kui kaste see kõik kaob,
Ja, olgu tõsigi, — mu vale ees ta vaob.

IV.

Nii ütles Andshelo ja kadus ukse taha
Ja Isabella jäi, täis hirmu, üksi tuppa maha.
Ta vaadet taeva poole tõstis vaikse palvega,
Sealt hirmsa hoone seest ta püidis lahkuda.
All vangi hoone ta ees avati —
Vend, vangis, õnnetu, võis vaata’ õele silma.

V.

Vend istus, sõnatu, — ja ees seal laias mantlis,
Käes hoides ristikest, munk seisis jutustes.
Hall’ vanake tall’ rääkis, mis leida ilma sees,
Et elu surmaga meil ühte kaalu peab;
Siin tallab toredus, seal valskus sihti seab,
Head pole kusagil; — Klaudio kuulas ka
Kuid sala südames Dshulitat mõtles ta.
“Mult kadus armuke, jah kadus — rahu talle!”
Seal ilmus korraga ta õde nähtavale
Ja rääkis mungale: “Meid, isa, lase Sa
Siin üksi vennaga, meil mõnda rääkida.” —
Munk üksi jättis neid.

VI.

Klaudio: Mis armas õeke
Siis ütled?
Isabella: Vend, aeg tulnud Sinule.
Klaudio: Siis pole peas’mist mull?
Isabella: Ei iial! olgu siis
Hing anda pää eest.
Klaudio: See on siis ainus abi?
Isabella: Nii on; Sa elada võiks; saaks ka kohtu läbi
Su nuhtlus pehmendud, kuid saatanlik see viis —
Nad elu kingiksid hinge vaeva eest —
Klaudio: Mis? — Elu ajaks vang?
Isabella: Vang vaba müiridest,
Ja ilma ahelaist.
Klaudio: Mull seleta siis seda!
Isabella: Mu sõber, vend, ma kardan avaldada, —
Kui auuga sured, parem kohe surra,
Kui häbiga veel rohkem elada,
Mis surma tundmine meil peabki hirmu andma
Eks paljas ussike pea tallamist ka kandma?
Klaudio: Oh kuule õde mind, — arg pole iial ma,
Et jõuaks surmahirm mu tahtmist nõrgenda.
Mind usu, ilmast ma küll värinata lähen,
Kui neiut armsamat …
Isabella: Vend, nii ma kuulda tahan
Su suust, sest isa heal meid kutsub hauast la:
“”Sa piad surema, laps, sure laitmata!””
Vend, kuule! midagi Su eest ma siin ei peida:
See vali kohtu heal, missugust pole leida,
On kurjust täis; ta vaated valjumad
Kõik nagu kartuseks, kui kiusatuseks nad.
Ta libe kõne külvab kurja idu,
Ta mustas südames on pahal mõttel pidu
Ja jäledust täis kõik —
Klaudio: Miks valitseja, mis’?
Isabella: Seesamma kiusaja, kes nõudis viimati:
Kui tahaks äita ma ta kurja tahtmist juba
Siis elada vast Sulle antaks luba.
Klaudio: Oh pole vajagi —
Isabella: Ta häbemata veel
Mind käskis endal vastust tuua ööl,
Ehk surmata ta Sind —
Klaudio: Ei, õde ära mine!
Isabella: Meid Jumal ise näeb, mu armastatud vend,
Kui suudaks peasta Sind mu surma minemine
Ei iial viivitaks ei kalliks piaks end,
Ehk elu lühikest —
Klaudio: Ma täna, armas õde!
Isabella: Siis homseks Klaudio, end surma valmista —
Klaudio: Jah nii! …. Ta vaimus tõuseb imeline mõte….
………………Kõik ühe pilguga
Kas ennast hukkama ta igaveseks tõttab?
Ei usu, mõistlik on, ka hirm siin aset võtab:
“Oh Isabella!”
Isabella: Mis veel ütled?
Klaudio: Surm on hirmus!
Isabella: Veel hirmsam häbi!
Klaudio: Küll! — kuid siiski surma minna,
Kus külma kirstu sees piab mädanema, — sinna,
Oh häda, teadmata on tee — kuid ilma peal
Veel kutsub iludus, veel hüiab õrnas heal.
Seal varjuriigi sees, kus udu peidab rada —
Mind võib ta uputa, kui kangend veeretada
Seal koles tühjuses, kell’ piirigi ei tea — —
Isabella: Oh Jumal!
Klaudio: Õelle, veel elu on nii hea —
Küll loomus süitaks teeb — kõik süid ta Sinult peseb —
Mull’ luba elu veel.
Isabella: mis julged rääkida!
Kui mõtlemata loom, kui argpüks tahaks Sa
Su õe teotusest siis omal õnne oota
Kui auutundmata — kas julged seda loota!
Ei suuda mõelda ma, miks elu ilmasse
Sull’ isalt antud sai, miks ema rinna all
Sull ase olla võis, — oh Jumal andeks anna!
Kui veel Su peastmine mull võimus oleks ka,
Ka siiski täna veel Sa piaksid surema!
Ei Sinu elu eest mu huul üht palvet kanna,
Küll näeks Su nuhtlust ju —
Klaudio: Pea õde, kuula veel,
Veel andeks anna kord!

VII.

See oli juba teel.
Ta riidest, paludes, veel venna käsi hoidis —
Ehk õe südames küll viha tuli loitis,
Sai siiski vaene vend veel andeks-andmist kord.

(Lõpp tuleb.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 14. mai 1888, lk 1.

ANDSHELO

Vene luuletaja A. Pushkini järele Jakob Jänes.

Kolmas jagu.

I.

Munk seisis kõik see aja kinnis’ ukse taga
Ja nende jutustamist kuulis. Minul aga
On aeg teid tutvustada kord ka selle mungaga,
Kes polnud keegi muu, kui Duk, kes tundmata
Just munga kuue sees siin oma kodus seisis,
Ehk tõiste teada ta küll võõral piiril reisis.
Siin käis ta tundmata kõik nähes, kuulates,
Mis juhtus rikka lossis, vangikodades;
Ei kõrge kloostri müir, ei vilets haigemaja
Ei keeland kuulmast teda hädaliste kaja,
Ka petja kavalus sai ilmsiks kohtu silma all.
Kõik seda ihaldas Duk omal silmal näha,
Üht mehe meelt seks oli antud tall’,
Ei ükski juhtumus näind tal kuulda väha. —
Nii sellel tunnil ka ta kuulas põnevalt
Kõik sõnavaheldust sees õe ja venna vahel,
Ta tasa sisse läks ja kutsus neiut sealt,
Kui nurka teda viis, siis rääkis healel mahel:
“Kõik kõnet kuulasin ja kiites ütlen ka,
Sa kohut täitsid heast’, üht nõuu siis annan ma,
Kõik asi paraneb, kui minu kõnet kuuled —”
Ja neiul’ midagi siis rääkisid ta huuled,
See peale siis see õue libises
Uus lootus aimata, uus rahu südames.

II.

Kas sõbrad usute, et õrna vaate ees
Üks vali mõtleja ja tume pale
Võid leida usaldust ja armu südames?
Ei ime siis ka see, ei koguniste vale,
Et tuntud Andshelo kord armastust võis võita,
Üht õrna kaasakest ka oma külge köita.
See vali hirmus mees, ju ammu oli ta
End meheks kohustand, kuid abikaasaga
Ei olnud õnne tal; jutt kerge tiivaline,
Küll ilma põhjata, ta kaasakese auu
Nii palju kahtlustas, et tema arvamine
Ka eksitatud sai ja selleks viimne nõuu
Tal oli üteldes: “Mu auusa maja sees
Ei ole kahlusi ei tühje jutte vaja,
Sest sündku lahutus meil’ elu sidemes!”
Sest ajast võõraks jäi tal naine; mehe maja
Ei näinud tõine ka, ta kurtis pisar-vees. —
Sest asjast Duk ka neiul’ jutustas,
Kes vaikselt kuulas vanakese juttu,
Siis targa nõuuga teele tõttas ruttu.

III.

Marianna akna all just ketrusega istus
Kui õnne inglina; nii ootamata astus
Ta ette Isabella siis, kes ammu õnnetul
Ju tuntud oli küll, ja kelle õrnal suul
Nii palju trööstivaid ja armsaid sõnu oli,
Sel korral munga nõuu, ta rääkima nüid tuli:
Marianna pidi veel sell õhtul ruttama,
Veel pidi Andshelo’t öö algel leidma ta.
Ja aeda astsid nad, kus kivi müir on näha.
“Õnn teele! astu nüid, kuid ära unusta,
Mu venda mitte Sa, ja ära kohku ka!”
Marianna valmistas end kartes julge teele
Nad nuttes lahkuvad, ei lõppu silmaveel.

IV.

Duk vangihoone sees siis istus terve öö,
Klaudio’t trööstida tal oli ainus töö.
Kui koitis, siis ka Isabella vaatma tuli,
Neil ööne toimetus kõik hästi läinud oli;
Ka istus seltsiks neil Marianna kahvatand,
Öö läigil oli ta meest sala petta saand.
Koit ilmub; — häkitselt üks sõnum kiirelt kantaks’
Ja vangiülemal käsk silmapilgul antaks’:
Et saagu Klaudio, kuis seadus, nuheldud
Ja pää talt Andshelo’le märgiks läkitud.

V.

Duk asja arvates siis vangiülemale
Ka saatis sõrmukse ja riigi petsati,
Uut abi leides muutus nuhtlus tõisiti.
Pää mereriisujalt nad läkitasid talle,
Kes surmatud saand sellel sammal ööl.
Duk ise ruttas nüid ka õiget nägu võtma,
Et seal, kus seadus ülekohtu tööl,
Kõik ise jälle parandama tõtma.

VI.

Klaudio nuhtlusest jutt alles kanneti
Veel ilma laiali, kui teada anneti,
Et pöörand tagasi on linna valitseja,
Kes pia teretada tahta oma maja.
Kõik rahvalogu kees, Andshelo tõttas ka
Tal vastu tõistega, ehk südams küll näris
Kõik kurjus kibedalt. Duk lahke pilguga
Neid lahkelt teretas, kõik elukorda päris,
Ja armsalt Andshelo’öe käe sirutas.
Sell pilgul, häkitselt, üks neiu ees neil maas
Kes palub põlvili: “Oh vägev valitseja,
Sa süitause kilp, mu peale halasta!”
Andshelo kohmetand ja kortsus kulmuga
Siin Isabella’t näeb. Veel kohkund Andshelo
End suudab vaigista, ta sõnab: “Tüdruk siin
On meelest segane, ta surnud venna piin
On mõistund riisund talt.” Kud valitseja pale
Lööb vihal lõkkema, kui kuuleb jutu vale,
Ta räägib: “Tean kõik, nüid tulge minuga,
Mu ümbert mõrtsukaid aeg on nüid hävitada!”
Ja Duk’i trooni ees on seismas Marianna
Ja närtsind Klaudio; Andshelo nähes neid
Nüid kõigub, väriseb siin kurjategijana,
Kõik süidi tunnistab, ja pimeduse püid
Nüid kõigil selgeks saab. Duk järsku temalt küsib:
“Mis oled Sa nüid väärt, mis nuhtlus Sulle püsib?”
See vastab: “Elada ei kõlba enam ma
Nüid viige surma mind! Duk kostab talle: Mine!
Ei tohi mõrtsukas mu ligi asuda!”
Seal käskja jalgele veel langeb rutemini
Marianna õnnetu: “Suur valitseja, Sa,
Kes andsid kord ta mulle, miks riisud jälle ta!”
Duk lausub siis: “Ei muidu teeks ma seda talle
Kud valgust vaadata ei tohi petja pale —
Sind ennast kahetsen; — tal rikkust vara küll,
Kõik piab jäetama see tasumiseks Sull, —
Küll mehe, parema, Sa pia siis jälle leiad!”
“Suur, helde valitseja! paremat ma ial
Ei taha kunagi, tal on mull’ ilma peal
Mu ainus igatsus; miks lahuta meid püiad?
Su oma käsi ju meid kokku ühendas?
Eks ole üksi olnud ma ju küllalt leinamas?
Mind aita paluda, oh ilus Isabella
Ta eest, ka tõsta käed ja põlved kummarda!”
Ja tema palub ka, kui õnne ingel, hella,
Siin patustaja eest: “Oh vägev valitseja,
Mu palvet kuule Sa ja ära nuhtle teda,
Ta ainult teind on kiusatuses seda;
Kuis tean, senini on hästi eland ta, —
Veel andeks anna tall'” — Duk andis andeks ka.

(Lõpp.)

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 8, 21. mai 1888, lk 1.