Kord olivad kaks tonti tühjas majas,
Mis seisis metsas… Vihm neid sinna ajas.
Nad saivad väljas märjaks mõlemad
Ja lõugasid nüüd lõgistasivad.
Üks oli paks; tal harjapää, mis norus,
All jalajupid; saba taga norus.
Kõhn oli teine; kõrged jalad all,
Pää nagu koeral, saba kontsus tal.
Paks istus aju kõrva, nägu vaga,
Kui poleks ühtgi pattu hinge taga;
Kuid teine jooksis ümber, märatses
Ja järas hambaid, valjult käratses:
“Küll on ka elu!… Külm, ja märg, ja kole –
Kuis täna oled, hommegi nii ole!
Ilm hukas küll, kuid käsikuks lä’eb meel!
Ta peaks langema, ei lange veel!”
Tont selle pääle sülitas, täis viha:
“Tee tööd, kuid varja tasumise iha!”
Paks pahempoolist silma pigistas
Ja naabri jutu üle naeratas –
Ning ütles nii: “Oi, kärsituimad tonta?
Kas nüüd on aeg, mil vaevatakse konta?
Mul iga päev on kümme hinge koos
Ja olen rõõmus, nagu konn, kes joos.
Nii polnud enne! Pühad mehed pihta
Meil lõhkusivad, ega valind vihta.
Ja põrgus oli oma saun veel ees. –
Kui tuleb meelde, süda põleb sees.
Mul meeles on: siinsamas majas asus
Üks püha mees… oh kas ta vaeva tasus!…
Küll hulgutasin teda metsas, soos,
Küll neiu näol tulin ihkehoos.
Küll minu vaade teda vaevas, rusus,
Kuid siisgi aga kindlaks jäi ta usus.
Siis jätsin kiusamise järgi ma
Ja käisin siia juttu ajama.
Ta istus vagusi ja kirja luges.
Ma olin nurgas… mind ta tihti suges…
“Sul pole häbi!” ütles püha mees:
“Et koera viisi hulgud ilma sees –
Sa püüad rahvast patu sisse saata!”
Ma vastasin: “Mis teha võin, eks vaata!
Ma olen ori!… Ausus ise teab,
Kuis valitsus meid kõiki silmas peab.
Ja minu elu – eks ta küllalt näita,
Kui tarvilik on ikka käsku täita!
Ma oma poolt ei tülitaksgi sind,
Kuid vastusele kutsutakse mind.
Ja selle pärast, et sa veel ei lange,
Ees karistus mind ootamas on kange.”
Nii oli aeg! Nüüd hoopis teine ta,
Sa ära sõima rahvast asjata!
Nüüd kõrtsi juurde juhata vast nõrku
Ja lükka tagant, lähevad nad võrku!”
“Mis tühja ka!” nii teine hüüdis siis:
“Ju vanaks saanud on see püügi viis.
Vast naeste hulgas teie lõikust peate
Ja edevaid siin halva pääle veate,
Kuid meie teistel teedel tõttame
Ja rahvast hulgal omaks võtame.
Neid ajame nüüd nõnda viisi taga,
Et püüd neil oleks purustada aga.
Neil hinged olgu leegil himu väes
Ja käsud kõigil vastupidi käes.
Neil “ära tapa!” olgu “tapa ära!”
Küll sellest maa pääl kerkib põrgukära;
Ei seitsmendat *) ta niigi täideta,
Kuid kümnes käsk see olgu “himusta!”
Päärõhk on põhjustes… Siis anna hoogu,
Küll ise teevad tööd ja heitvad loogu,
Ei meie omal käel lä’e lööma neid…
Meist mõelgu nemad, et ei ole meid,
Et ilmusime meie üksnes luules,
Et meid ei leita maas, ei vees, ei tuules
Kui selles kindlad nad, siis aeg on käes
Siis välja tõttame vast võidu väes.
Siis ilmume, kui igaüks on julge,
Ja ütleme: “Nüüd aga järgi tulge!”
***
Vast kallis lugeja jääb arvama,
Et luulejutu jutustasin ma.
See pole nii, vaid kuulis nägi seda
Seminarist… See tähtjas puutus teda.
Teel isa juurde suveks tõttas ta,
Ja ise oli päris uskmata.
Ta kõndis – saapad kepil, üle piha –
Tal rahva juhiks oli saada iha.
Ta mõtles: “Kõik ma võidan sõnaga,
Ei toime saa vast üksnes isaga.
Küll muidu mõnus vanamees on isa,
Kuid vanu mõtteid kinni hoidma visa;
Tal muistseis arvamistes vangis meel:
Mees tontisidgi usub alles veel.”
Nii mõtles minnes ta. Pilv kerkis üles
Ja kohin, mürin sündis metsa süles.
Vihm hakkas sadama. Poiss enda ees
Sääl silmas maja eemal metsa sees.
Ta sisse läks ja ahju taha puges,
Kaks tonti kannul, keda vihm ju suges.
Et nägi neid, poiss seda kinnitas
Ja selle eest ka, vaene, kannatas.
Loo koolis tema teiste ette kandis,
Kuid igaüks sääl asja naeruks pandis.
Läks kooliõpetajateni see,
Need kokku seadsivad siis komitee.
Sääl pandi ette ülemale poole:
Mis tuleb teha selle asja loole?
Vast võidab teisi vana mõtteviis…
Ja dokument säält varsti saadi siis,
Ning temas piiskop loole lõpu tegi:
“On arvata: poiss arust läinud segi,”
*) “Kuuendat” Luteruse usu katekismuse järele. Ümberpanija.
A. N. Maikov’i järele Jakob Tamm.
Postimees nr 10, 14. jaanuar 1898, lk 2.
