Rubriigiarhiiv: tõlkija

vene luule,Ivan Krõlov,Mihkel Ollino,1889,Linda

Tõõtsu Tõnu ja Vatsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Vatsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taevas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles valjuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su vastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku visas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest veel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha vihaga
Võttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli vähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis veel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid veel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33

soome luule,Yrjö Veijola,Hindrik Prants,1897,Linda

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18

vene luule,Mihhail Lermontov,Leena Mõru,1889,Linda

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, ­–
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17

vene luule,Apollon Maikov,Jakob Tamm,1886,Linda

Muistne luu

Ma vaatsin kohkvel muistset luud,
Mu mõttes liikus ilma lugu…
Surm annab kõigile kord suud:
Kaob ära inimeste sugu.

Kaob meie auu, kaob meie hüüd,
Kaob kõik, mis meie töödest näha:
See, mis on meie uhkus nüüd
Ei enam teiste ette lähä.

Siis meie maa, kui keerlev kuul,
Kus elu enam pole juures:
Kus asub jää, kus hulub tuul,
Käib taevalaotuses suures.

Vaim uitab ilmas siin ja sääl
Vast meie maalegi ta tõttab
Ja linnavaremete pääl,
Kui kalju pääl siis istet võtab.

Nii räägib mõistus… Selge keel
On tal, kuid süda sest ei puhke.
Arg lotus höögub hinges veel:
Ehk aga eksib mõistus uhke!

A. Maikovi järele Jakob Tamm

Linda nr. 1, 5. jaanuar 1896, lk 16

soome luule,Hilja Liinamaa,Anton Tõnis Jürgenstein,1899,Linda

Rahu täht

Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!

Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5

vene luule,autor määratlemata (vene),P. Kosse,1885,Kündja

Endine armastus

Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272

saksa luule,Friedrich Schiller,Jaan Leppik,1885,Kündja

Rändaja

Schilleri järel Saksakeelest.

Noorus’ rajad mind veel kandsid,
Kui ma läksin reisile
Lapseea rõõmsad tantsid
Jätsin isamajasse.

Kõik mu päranduse, vara
Jätsin rõõmsast’ senna ma,
Kepiga ma läksin ära,
Lapse lahke meelega.

Sest mind sundis vägev lootus
Ja üks sala usuheal
Teele, hüüdis, ei sull ootus
Jõua headust tuua teal.

Jõuad kuldse väravale,
Pööra sealt siis sisse sa,
Kaduv läeb seal kaduvale,
Taevalik jääb muutmata.

Õhtu tuli, hommik tuli,
Ikka, ikka rändasin,
Aga ikka varjul oli,
Mis ma tahtsin, otsisin.

Mäed ja orud seisid tee peal,
Jõed mull reisi keelasid;
Tõkked tegin veik’se vee peal’,
Jõedel sildu suuremaid.

Ühe jõe kaldal’ jõudsin,
Misse jooksis ida pool’,
Selle laenetesse sõudsin,
Rahu lootes tema vool.

Ühte suure merde ajas
Mind ta niiske laenemäng;
Mu ees kange vesi kajas,
Ei seal olnud rahusäng.

Oh, ei keegi vii mind senna!
Oh, ei taevas pea peale
Jaksa maaha ühte minna,
Sest et siin ei pole seal.

J. Leppik.
Kündja nr.47, 20. november 1885, lk 249

inglise luule,Sir Henry Wotton,Jaan Nebokat,1883,Kündja

Õnnelik inimene

How happy is he born and taught.

Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes valet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!

Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on valmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taevaisale.

Kes vara, hilja palvet teeb,
Kes nõdru vende õpetab,
Kes vaeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda head teeb.

Kes elab kavaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taevapärija,
Ta mälestus on lõpmata.

Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr. 45, 9. november 1883, lk 539, 540

saksa luule,autor määratlemata (saksa),M. Jörgen,1885,Kündja

Armu ilu

Oh tule mu kaenla,
Sind ootab mu rind
Seal valitseb vaikus
Kus silman ma sind.
Seal otsa saab mure,
Seal asubki õnn,
Oh jõuaks su juure,
Kus rõõm üksnes on.

Su juures ma viibin,
Oh nägusam neid,
Ei tunne seal vaeva,
Rõõm varitseb meid.
Seal vaatan su palet,
Mis rõõmu on täis,
Ei leia sealt valet,
Ei kurba seal näis.

Saksakeelest M. Jörgen.
Kündja nr. 45, 6. november 1885, lk 233

inglise luule,Charles Kingsley,Jaan Nebokat,1883,Kündja

Kalamehed

(Three fishers went sailing out into the West.)

Kolm kalameest purjut’vad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teevad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm naesukest vaatavad laenete peal’,
Kus mehed on võitlemas tormi käes,
Ja süütavad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.

Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilvesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsivad seal,
Et silmadest voolasid pisarad;
Nad elu on ohverdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!

Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503

saksa luule,Fritz von Ludwig,J. Janus,1885,Kündja

Suveõhtu

Nüüd tere, oh õnnistud õhtu,
Kes vaatama tulnud sa mind!
Sa võtad mult ära kõik ohtu,
Sest teretan südamest sind.

Su jaheda õhu sees unub
Mull meeles kaa koledam vaev;
Kuid vaikselt mu mõte veel punub
Sell palvet, kes heldusekaev.

Su ringi sees, armastud sõbrad,
On viha kõik unustand kaa
Ja õnnistes vaenlast on rõõmsad,
Et rahus võib rännata ta.

Nüüd tere, oh õhtu, täis ilu!
Sa väsinnil puhkamist tood.
Meid iga kord, ­– tundes su vilu –
Sa tõest kui õndsamaks lood.

Saksakeelest Fritz v. Ludwig’i järele J. Janus
Kündja nr. 34, 21. august 1885, lk 163

inglise luule,William Shakespeare,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Talve tuul

(Blow, blow, thou winter wind.)

Sa puhu, puhu, talve tuul,
Sa pole nõnda vilu
Kui mõne mehe armu huul,
Kell’ puudub kristlik elu.

Tee kõvaks meie maad ja veed,
Et liugu lasta võime,
Ja valmista meil saaniteed,
Siis kergeste teed käime.

Shakespeare’i järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 21, 24. november 1882, lk 258, 259

prantsuse luule,Michel Tournier,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Koolmeister ja õppija

(Qu’il fait sombre dans sette classe.)

Kui pime on siin koolitoas!
Mull iga päev üks ainus plats,
Hall müür, must tahvel silma ees
Ja alatasa ainus käsk!
Seesama raamat nina ees,
Kus rasked kirjatähed sees!
Kas seda hüütaks’ elama?
Ma hüüan seda piinama!”
Nii rääkis veike koolipois
Ja arvas ennast õiguses.
Seal vastas tale koolmeister:
“Mu laps, sa oled eksiteel,
Sull’ puudub vaga lapse meel!

Tournier järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 12, 22. september 1882, lk 150, 151.

Edelmann,Jaan Leppik,1885,Kündja

Talvelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest valge kate
On tema üle lautud;
See pole mitte surnumate,
Ta kevadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingavad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näevad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näevad: paljad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulevad, et linnud laul’vad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulvad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’vad
Ja näevad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näevad lõpp’vad,
Sest vaata – kevade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72

inglise luule,autor määratlemata (inglise),Jaan Nebokat,1883

Jumal, oh kaitse sa

God save our gracious king.

Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Venemaal!

Saada tal võidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Venemaal!

Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu väed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.

Su kallid annid sa
Ja vaimu vala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha vaim hingaku
Mei’ Keisri peal.

Nähku ta kaua veel
Sõbrust ja armastust
Kasvamas meil!
On tema valitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie vastu, siis
Hüüdkem: hurraa!

Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119

inglise luule,autor määratlemata (inglise),Jaan Nebokat,1882,Kündja

Lauliku palve

(Almighty Father! let they lowly child.)

Suur vägev Isa! Las’ su veikest last
Truuks jääda sinu tões surmani –
Las’ lauluhelin tõusta minu suust,
Su kiitus kosta elu otsani!
Las’ vaeste rahva lastel korda minna
Heal himul taeva tarkust õppida;
Kui elurändamised saame senna,
Siis aita oma sülle kippuda.
Las’ rohelises sängis hingata
Kõik laulikud, kes auuga vanaks saanud,
Neid lase viimsel päeval ärgata
Ja maits’da, mis sa neile valmistand.

Ebenezer Ellioti järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 8, 25. august 1882, lk 102, 103

prantsuse luule,autor määratlemata (prantsuse),Jaan Nebokat,1882,Kündja

Palav ilm

(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palav ilm!
Päev otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palav ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palav ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palav ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päev kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79

prantsuse luule,François-René de Chateaubriand,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Isamaa

(Combien j’ai douce souvenance.)

Kui palju magust mälestust
On minul oma isamaast!
Mind juhatab Jehova sõrm,
Mu isamaa on minu arm.

Mu õde! Kas sa mälestad,
Kui ikka meie kallis eit
Meid rindu vastu pigistas
Ja oma kaisus musutas?

Kas mälestad, kui järve peal
Üks pääsukene lendas seal,
Tuul pilliroogu liigutas,
Päev järvepinda punastas?

Kui mõtlen isamaja peal’,
Kus hüüdis eide, taadi heal,
Siis süda kipub sulama
Ja silmist vesi valama.

Chateaubriandi järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 5, 4. august 1882, lk 66, 67

prantsuse luule,Amable Tastu,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Kaitseja ingel

(Veillez sur moi quand je m’éveille.)

Mu kaits’ja ingel, valva mind,
Kui ärkan unest ülesse!
Suur Jumal seda käskind sind.
Mind võta oma sülesse,
Mu nõdrusega kannata,
Mu kõrvas kõnni lõpmata,
Häid sõnu pane suhu mull
Ja õpeta mind rääk’ma tõt;
Kui libisen ma eluteel,
Hea ingel, paku mulle kät.

Madame Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 3, 21. juuli 1882, lk 42, 43.

prantsuse luule,Amable Tastu,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Emale

(A qui devons-nous la naissance.)

Kell’ tänu võlgu oleme,
Et maa peal meie elame?
Kes rinnapiimal toitis meid?
See on mei’ eit.

Kes liigutas meid kätki sees?
Kes valvas meie voodi ees?
Kes kandis oma süles meid?
See on mei’ eit.

Kes õpetas meid paluma
Ja püha kirja lugema?
Kes näitas meile õiget teed?
See on mei’ eit.

Kes palub ikka meie eest?
Toob tagasi meid kurja seest?
Kes õpetab ja aitab meid?
See on mei’ eit.

Tastu järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 14. juuli 1882, lk 30, 31

inglise luule,Thomas Hood,Jaan Nebokat,1883,Kündja

Ma armastan sind

(I love thee – I love thee.)

Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palvet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!

Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!

Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.

Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23

prantsuse luule,Jacques de Cassagne,Jaan Nebokat,1882,Kündja

Mis laulate, mu linnuksed?

(Que chantez-vous, petits oiseaux.)

Mis laulate, mu linnuksed?
Ma imeks pannes kuulan teid;
Jehova tööd on ilusad,
Tal’ laulate neid laulusid!

Ja mäed ja metsad kõlavad
Nüüd teie hele healedest;
Mu tänuohvrid palavad,
Siin kosutan end lauludest.

Kui hõrnad ja kui magusad
On lauluviisid teie suus,
Ja imelised, lõbusad,
Mis iga hommikuga uus!

Cassagnes’i järel Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 1, 7. juuli 1882, lk 12, 13