Rubriigiarhiiv: Leena Mõru

saksa luule,Julius Wolff,Leena Mõru,1891,Linda

Sinule

Oh, kõik lilled tahaks keita
Sulle üheks kimbuks ma,
Ja Su ümber pärjad heita,
Naerdes vaataks vällja Sa.

Sull’ kõik linnud tahaks püida,
Kõik, mu meele järele,
Kui nad okstes mõtsid hüida,
Juhtisin nad Sinule.

Oh, kõik varandused kanda
Mulla põuest tahaks ma,
Et ma Sull’ nad võiksin anda,
Suur ja rikas oleks Sa!

Oh mis on mull, ja mis võin ma,
Vaene ma kui sinagi.
Mis mull olli, Sull’ ju tõin ma,
Ja mind ennast pealegi.

Julius Wolf’i järele: Leeni.

Linda nr. 30, 27. juuli 1891, lk 485.

saksa luule,Emanuel Geibel,Leena Mõru,1891,Linda

Kui lahkuvad kaks südant

Emmanuel Geibel’i järele: Leeni

Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand,
Siis tundvad valu hirmsat,
Kuis pole suuremat.
Mis kurbtust kõlab sõnadest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui lahkuvad kaks südant,
Kes kord end armastand.

Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus:
Siis just kui kauks päeva
Mull päik’se heledus.
Mull kõlas kõrvus imelest:
Jäe Jumalaga igavest!
Kui esmalt sain ma tunda,
Et lõhkeb armastus.

Kui kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid,
See huule, mis mind suut’lend,
On tumm ja külm ju näib.
Üht sõna kuulsin veel selgest:
Jäe Jumalaga igavest!
Mu kevade on katkend,
Küll tean ma, mis seal süid.

Linda nr. 18, 4. mai 1891, lk 293

saksa luule,autor määratlemata (saksa),Leena Mõru,1891,Linda

Looda

Oh looda! kui ka ilmas siin
Ei ükski hing s’ust aru saa,
Kui üksi rändma piad sa seal,
Kus muidu üks käib teisega.

Ka iga halja kõrre jauks
On lasteks pärli tilgake,
Ja igal oksal metsa sees
On pesa ehtiv linnuke.

Ja igal kaljul valge pilv
Ta halli otsa mu’sutab,
Ja igal jõel üks sügav järv,
Kuhu ta laened veeretab.

Oh looda! ükskord omiti,
Su rajal vastu tuleb ta;
Ta tuleb tõest, ja kui see piaks
Su viimsel tunnil olema.

Su kustund silmad kinni teeb,
Su viimast pärga punub ta,
Su haual nutab armuga –
Ta tuleb tõest – sest looda sa!

Saksakeelest Leeni.

Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 192

vene luule,Aleksandr Puškin,Leena Mõru,1889,Linda

Linnukene

Puschkin’i järele Leeni.

Linnukene, ei ta tea
Hädast ega muredest,
Vaevates end, ei ta sea
Kauakestvat pesakest.

Uinub oksal ööde sunnil,
Päike tõuseb hiilgades;
Lind siis püha koidu-tunnil,
Laulab, Loojat tänades.

Kevaditi iludusi
Suvi palavuseks toob;
Torrmi, marumuljutusi
Hilja sügise ilm toob.

Inimestel meeled rasked:
Üle mere lindab lind,
Kuni kevadised kassted
Kenast kodust hüidvad sind.

Linda nr. 7, 1. august 1889, lk 302

vene luule,Mihhail Lermontov,Leena Mõru,1889,Linda

Kassakate hälli laul

Maga, noorike, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa,
Vaikselt vaatab kuuke kaunis
Sinu hälli ka.
Hakkan vestma muinasjuttu;
Lauulu laulma ma;
Maga, silmad kinni ruttu, –
Häiu, kiigu sa.

Vahu, mühal Terek voolab
Kivi rüngas teel
Halv Tschetschen* seal kalldal roomab,
Ihub oda veel,
Sinu isa, kangelane,
Sõjas langend ta. –
Maga, armsam, rahul ole, –
Häiu, kiigu sa.

Näed kord isi, ajad jõudvad
Sõja eluga,
Jullgelt sadulasse hüppad,
Võtad püsti sa.
Sinu sõja sadula ma
Tikin siidiga…
Maga, mahus laps, mu oma, –
Häiu, kiigu sa.

Kangelane näitad pealt sa,
Hing sull kassaka.
Saatma sind ma lähen vällja –
Lehvid käega sa….
Mitu valust pisart sala
Sell’ ööl valan ma! …
Maga, ingel, vaikselt, tasa,
Häiu, kiigu sa.

Hakkan kurbdus’ piina tundma,
Ootma troostita,
Terrved päevad palvetama,
Öödel nõiduma.
Mõtlen, et sull rõõmud raugel
Võera pinnala….
Uinu, kuni mured kaugel,
Häiu, kiigu sa.

Annan sulle kaasa teele
Püha kuju ma:
Palu Jumalat, siis pane
Oma ette ta:
Kui end sead sõtta valmis, –
Emat mälesta ….
Maga, nooruke, mu kallis, –
Häiu, kiigu sa.

Lermontovi järele: Leeni

* Üks Kaukaasi rahvus.

Linda nr. 1, 20. detsember 1889, lk 17