(Lenau põhjusmõttel.)
Kas mälestad mu arm: Kord õhtul hiljaks jäime,
Ma jõe kaldal rääk’sin Sulle õnsusest,
Mis piiraks meid, kui ühenduses kaime
Ja elu tee meil kumab, lehkab roosidest:
Sa vaikselt aja nikutasid pääga.
Nüid hingad kirstu sees! Su pale vaikne, puhas
Sealt püha rahu hiilgab vastu mull….
Kuid minu rinnus mässab valu hirmsas kuhas —
Mull’ taevas avaneks, kui korda läheks Sul
Veel korra nikutada tasa pääga. —
K. Krimm.
Sakala nr 16, 21. aprill 1893.
Täis kihvti on minu luule —
Ei tõisite olla see või,
Sest kihvti Su roosihuule
Mu õitseva elusse tõi.
Täis kihvti on minu salmid
Ei tõisite olla või see,
Mu südames skorpionid
Ja — Sina, mu armuke.
Heine järele K. Krimm.
Sakala nr 1, 13. jaanuar 1890, lk 2.
Ju kasvatas urve ja lehtigi puu,
Neid omale nõudis külm kevade kuu.
“Oh jäta nad mulle veel:
“Õied on oodata eel!”
Kui une sees väristes kostis tall’ puu.
Puu õied sai varsti, lind laulis ta peal,
Need anna mull’! kohises tuule heal.
“Oh jäta nad mulle veel:
“Marjad on oodata eel!”
Nii hirmuga väristes vastas puus seal.
Pia marjad tõi päikese paistele puu
“Nüid anna!” ütles kauni neiu suu.
“Jah võta, noor neiu, nad,
“Mis ial Sa kätte saad!”
Heal meelel, heal meelel nüid paluski puu.
B. Björnson’i järele K. Krimm.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 4. juuni 1888, lk 2.
Kõrgel kaljurinnal nagu sängis
Magas kuldne pilvekene ööda;
Tõttas teele, kui öö läinud mööda
Õhuriigis rõõmulikult mängis.
Aga niiske jalg jäi temast sinna
Kalju pääle, kes nüüd üksi-ainu
Sügav-mõttess’ jäänud keset vainu
Kuna nutt tal tuksus läbi rinna…
Lermontovi järele K. Krimm.
Postimees nr 55, 9. mai 1891, lk 2.