(H. Heine järele.)
So palge peal igavene ilu
On hiilgamas nooruse teel
Ja südames külmade vilu
On asumas, ellake, veel!
Oh, kallike, oota veel väha
Ja tõiseks see lugu sull lä’äb,
Sest palel sa talve saad nähä
Ja südames suve silm nääb.
G. Õ.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 11, 13. märts 1882, lk 2.
Ü. p. G. Õis.
Kolmesugune on ajalend:
Tulevik meil tuleb vastu viivul,
Olevik lääb lendes tuuletiivul.
Minevik ei ial ava end!
(Fr. Schiller.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Hääd teha hõlbus nii,
Ka kerge kõhnale:
Kuid kurjast heida end
Ka vapral vaevane.
(F. Rückert.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Täis tõsi olgu, kõik mis teed,
Kas õpid, mõtled, kõneled;
Pool tegu täitsa tühine,
Ei kõlba ilmas kuhugi.
(Cl. Harms.)
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Ü. p. G. Õis.
Kingitustest, elust antud,
Kuulsus kallim kõikidest.
Kui ka ihu hauda kantud,
Hiilgav nimi igavest’.
Fr. Schiller.
Postimees nr 127, 4. november 1889, lk 3.
Käes süda öö, tuul hulub hirmsaste:
Hispania mungad, uks mull avage;
Mull’ andke rahu, kuni kellad ju
Teid kohustavad palvel’ kiriku!
Ja valmistage, mis te võim ja viis,
Mull’ mungariie, surnukirst ka siis!
Ning klostri kamber elada;
Pool ilma oli minu elua’a.
Mu pää, mis mungamütsi ihkamas
Kord kandis krooni, ilus hiilgamas.
Ja õlg, mill mungakuub nii armas an’d,
Kord teda keisri kasuk ehitan’d..
Nüüd surma ees saand surnu sarnaseks,
Ja kui kõik muu rist ma vaon varemaks!
A. v. Plateni järele G. Öis.
Postimees nr 122, 24. oktoober 1889, lk 2.
Kui sa tahad liigutada
Inimeste südameid,
Hüüa valu viisida,
Mitte lusti lugusid.
Ilmas leida küll ehk mõnda,
Kes ei ühtegi rõõmu näind:
Asja ta sa otsid venda;
Kell ei valu võõrsil käind.
Rükerti järele Miina.
Postimees nr 97, 26. august 1889, lk 3.
Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.
Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.
Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!
Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.
Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.
Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.
Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!
Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.
(L. Uhlandi järele G. Öis.)
Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.
(Petöfi järele G. Öiis.)
Üks tusane ja totter mees
On herra Hääl,
Ehk kuldne koit küll kiirgamas
Ta nina pääl.
Kuid just seepärast tusane
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.
Süüd’ siisgi ainult üksinda
On herra Hääl,
Et kuldne koit on kiirgamas
Ta nina pääl.
Oi palju, palju õlut joob
Me herra Hääl,
Sest kiirgamas ka kuldne koit
Ta nina pääl.
Postimees nr 89, 9. august, lk 3.
I.
Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.
Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.
II.
Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.
Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.
H. Heine järele G. Õis.
Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.
A. von Halleri järele ümber teinud G. Õiis.
Kord tuvikesed sõivad õues teri;
Sääl tuli tore kukk ja vägivallaga
Ta kihutas kõik kohe minema.
Kuid tuvidel läeb keema vaga veri:
Nad võt’vad nõuuks, tall’ kätte tasuda,
Ja kulli kutsuvad, kes lendaks üle õue.
See tuleb; täidetud on tuvikeste nõue:
Kukk langeb ohvriks kulli küüntele;
Sest kahjurõõmust põksub tuide põue,
Kuid kohe kärgatab ka nende üle kõue:
Kull nad ka nahka paneb nopeste!
Siin rahvastel, kes oma kasu pärast
Veel täidetud on kadeduse kärast,
Nii ehmatav ja õige õpetus:
Eks parem pole väikest kahju kanda,
Kui asju sinna õiendada anda,
Kust mõlemil võib tulla lõpetus?
Postimees nr 32, 1. august 1887, lk 3.
(A. Puschkin’i järele.)
Mull’ viimsed lilled ikka armsamad
Kui kevadised õied ilusad.
Nad kurvad mõtted palju paremine
Neis äratavad, hellad, ülesse:
Nii vahel lahkumine tunnike
On elavam kui jällenägemine.
Vene keelest G. Öiis.
Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.
(Vene rahvalaul.)
Seisis neiu mere ääres,
Rääkis ise-endaga:
“Vägev Jumal, õige Jumal!
Mis on ilmas merest laiem?
Mis on ilmas põllust pikem?
Mis on hobusest küll kiirem?
Mis on meest veel magusam?”
Veest tall’ kala vastutelleb:
“Oh mu neiu, noor veel mõistus!
Taevas, see on merest laiem,
Meri, see on põllust pikem,
Vaade hobusest on kiirem,
Suhkur meest veel magusam.”
Annan sulle, nägus neiuke,
Seitse mõistatust?
— Anna pääle, priske peiuke,
Mull’ või sada neid!
Mis on meitel, nägus neiuke,
Ilmast kenam,
Võsast tihem,
Metsast kõrgem,
Juurtest ilma,
Helinata,
Vastuseta,
Muutemata?
— Ilmast kenam ilus päike,
Võsast tihem taevatähti,
Metsast kõrgem kulda-kuuke;
Kivi, see on juurest ilma,
Helinata jookseb jõgi,
Vastuseta — hobu tallis,
Muutemata — Issa heldus!
Vene keelest G. Öiis.
Postimees nr 23, 31. mai 1886, lk 8.
Mul meeles püha silmapilku,
Sa ilmusid mull”, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv unenägu
Kui igavene iluaim.
Veel lootuseta valun ilus
Ja elu kurja sära sees
Mul helises su hääl nii ilus,
Su hella kuju hõljus ees.
Aeg hoovas mööda marudella,
Viis end’sed mõtted endaga,
Ma unust’in su hääle hella
Ja sinu kuju kallima.
Aeg venis vangikojas mööda,
Nii piina täis, nii pime, must;
Ei õnne, armu, taevatööda,
Ei silmavett, ei vaimustust.
Ning aimas ärkamise pilku,
Sa tulid jälle, taevataim,
Kui kiirest’ kaduv õnnevilku,
Kui igavene iluaim.
Nüüd jälle vaev ja valu mööda,
Hing täis on endist igatsust,
Mul õnne, armu, taevatööda
Ja silmavett ning vaimustust.
G. Õis.
Postimees nr 23, 23. veebruar 1891, lk 2.
Ivan Aivazovski ja Ilja Repin, “Puškini hüvastijätt merega” (1877)
Heine järele G. Õiis
See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.
See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.
2.
Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.
3.
Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.
Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.
4.
Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!
Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!
5.
Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:
“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”
6.
Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.
Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.
Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.
7.
Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.
Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.
Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.
8.
Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.
Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.
Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.
9.
Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.
Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.
Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.
10.
Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.
Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?
Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!
11.
Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.
Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!
Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.
12.
Oh võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.
Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.
Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.
13.
Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.
Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.
14.
Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?
Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?
15.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.
Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!
(Hiina keelest) Ü. p. G. Öis
Kuuvalge kahvatanud, tuul lõõtsub kurjaste;
Ilm külm, ilm kõle, kole, sest õues sügise,
Lamp tumel tulel põleb mu kangastelgi ees –
Ta õnnis ööke otsa mu ainus seltsimees.
Ma kudun kangast kiirest, ma kudun kärmeste,
Kuid hommikul on ainult mul mõni küünrake.
Ja olen kaks ööd otsa ma kudund kiiruga,
Ei siiski veel sest riidest ma ülikonda saa.
Ah küll on uni armas, ma tahaks magada,
Kuid seda kunagi ei tohi teha ma:
Vaid kangast kuduma ka õhtul hommikul,
Ööl, päeval – igal a’al, ei muidu toitu mul.
Ma eile müümas käisin mu kangast turu pääl,
Ja rikka naisterahva pruutehteid nägin sääl;
Kakskümmet kasti täitis see ehe ilusast,
Ja oli aina siidist, sest kõige kallimast.
Küll õnnelik võib olla see nägus neiuke,
kel pruudiehte riiet on nõnda rohkeste;
Ehk küll ei ise tunne ta sellesarnast tööd,
Ehk küll see juures pole ta valvand ühtki ööd.
Säält tulen kurvalt kodu ja nutan kanga ees,
Ning mõtlen enda pääle ma vaene silmavees,
Kes ala kangast kudub ning teistel riidid teeb,
Neil, kellel kihla õnnel arm hellast hinges keeb.
Siis meele tusas tõmban ma käärid käesse,
Ja tahan katki lõiku mu kangast kiireste,
Kuid muljuv elumure mind hoiab tagasi,
Sest muidu ei või saada ma leiva raasugi.
Ja märgin ehk ma õhtul und maitsa magusat,
Siis ahju taga hüüdmas ma kuulen ritsikat;
See nagu ütleks mulle: Miks magad meeletu?
Käi tööle, muidu puudus sul käes hommiku!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 176.
A. v. Chamisso järele G. Õis.
Mõis mäel on lusti ja lõbu sees,
Sest praegu seal pulmapidu on ees;
Kõik hõiskavad õnnel, puhumas pill,
Kuid mõrsja on nukker kui närtsind lill.
Ta närtsinud sellel’, kes meeles tal veel,
Kuid pole ta peigmees siin pulma teel:
All kõrtsis istub ta hulga ees
Ja viiulit mängib müra sees!
Ta mängib ja pää läheb halliks tal,
Kõik keeled katkevad kärinal,
Ka viiul viimati kukub käest.
Ehk hoiab küll kinni kõigest väelt …
Küll kole, kui nõnda tuleb surm,
Kui süda on soe ja nooruses nurm:
Ei suuda seda siin vaadata ma,
Või muidu vast arust jään ilma ka. –
Miks sõbrad sõrmega näitate mind!
Oh hoia Issand, ma palun sind,
Et mõistust ei kaotaks ma elu sees;
Ole ise ka vaene mängumees!
Olevik nr. 15, 11. aprill 1894, lk 348.
F. Bodenstedti järele G. Õis.
All aias õhkas õitsilind
Ja kaebas kurvalt ühtelugu:
Mis aitab see, et meie sugu
Võib lahkelt laulda võsa vilus,
Niikaua kui me põu ja pugu
Ei ehi, lehi lille-ilus!
Õis jälle õhkas peenra pääl
Ja kaebas kurvalt igal ajal:
Mis aitab see, et rõõmsal rajal
Ma ehin, lehin lille-ilus,
Niikaua kui ma kaunil kajal
Ei vilista või võsa vilus!
Neid luuletaja lepitas.
Ta lausus: leina pole vaja!
Ta oma laulus linnukaja
Ning lillelehti ühte pandis:
Ja iga maja, iga raja
Tall’ tuhatkordset kiitust kandis.
Olevik nr. 10, 7. märts 1894, lk 231.