Lermontovi Парус. F. F.(?)
Üks üksik purje valgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu veest?
Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.
Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem voog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.
Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.
Schilleri järele F. F (?).
Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!
Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.
Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!
Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.
Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.
(Vene luuletaja Lermontovi laul.)
Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palvele end sundides
Ma kordan salmisi.
Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülevalt.
Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: –
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.
F. F.
Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.