Sa oled nii kui lilleke
Nii õrn, nii hellake.
Kui silman Sind, siis südames
Mull hoovab õnnistus.
Su pea peal käed lauta
Ma tahaks palvela,
Et taevas ise armuga
Sind võtaks kaitseda.
Heine järele E. Kitzberg.
Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.
A. Assarini järele E. Kitzberg.
Ära raiu, armas isakene,
Kaske sirget kõikuvat;
Ära niida, armas vellekene,
Rohtu pehmet nõrkuvat;
Ära murra, armas õekene,
Õisi õrnu hallikalt;
Ära tõsta, armas emakene,
Vetta selget sinavat!
Olen ise kõikuv sirge kaske,
Rohukene nõrgake,
Tasa vaiksest õhtu tuulest paitud,
Minu juuksed kuldased;
Õrnad õied hallikate äärelt
Minu sini-silmaksed,
Kussa selge pärli pisar järgelt
Päeval, öödel voolanes.
Oleviku Lisaleht nr 2, 16. jaanuar 1889, lk 23.
Pärsia laul.
E. Kizberg.
Pean vaikima, kui süda rinnassa
Mul leekeb loidul armu leekessa,
Kes lillil ütleks: “Ära õilmitse,
Kui läbi ilma sammud kevade?”
Ja metsa puule: “Ära tuule voos
Sa kohise nii kanges maru hoos?”
Kes järvel ütleks: “Ära hiilga sa,
Kui suuteleb sind päike armuga?”
Sest ära nõua, et pean vaikima,
Kui arm mu põue täitnud lauluga.
Mu kullake, kui tahad vihta mind,
Et luulessa Sull tuksub minu rind!
Olevik nr. 20, 18. mai 1892, lk 422.
Tõlkinud E. Kizberg.
Üks kõrgeauuline bojaar
Ütles kord Peetril: “Kõrge tsaar!
Sa tead, suur tükk a’ab ikka lõhki suu
Maid endal võita tahad otsatu,
Meil juba praegu palju maad;
Tark mees peab piiri, rajab raad.”
Rääkis bojaar,
Tall vastas Tsaar:
“Armas sõber, maade vihkaja,
Ei maad ma taha, vett ihkan ma.”
Olevik nr. 8, 24. veebruar 1892, lk 181.
Rootsi rahvalaul.
E. Kizberg
Küsis neiu: Sära tähte taeva telgil,
Miks sa iga õhtu pärast päeva looja
Metsa serval särad ime helgil.”
Kuuldi tähte kostvat tüdrukule:
Suurem õigus küsida jääks ikka mulle,
Kes sa oled, noori nägus neiukene,
Miks sa pärast päeva looja kullakene
Aknal seisad, vaatad õue puna palgel?
Et sind näha saada, hiilgan õhtu algel.
Taevas, tuhat tähte kõrgel sääl,
Ühtgi neiud sinu sarnast ilma pääl!
Olevik nr. 4, 27. jaanuar 1892, lk 88.
Vaikne järve hõbe pinda
Katab tume uduviir;
Rõõmsa nooremehe rinda
Varjab valus valukiir.
Udu jälgil, tormid tuuled
Toovad rasket hävitust;
Kaua, kaua kaeb’vad huuled
Noorel mehel – kurvastust!
A. Tolstoi järele E. Kitzberg.
Linda nr. 12, 23. märts 1891, lk 197