Järv puhkab vaikselt, linnud hing’vad,
Kõik loodus langeb unele,
Öö jõuab kätte, tähed hiilg’vad,
Kuu tõuseb taeva võlvile.
Järv puhkab vaikselt, puude lehed
Veel õhtu õhul kohavad,
Kõik lilled vaikse järve kaldal
Nad õhtu palvet pidavad.
Järv puhkab vaikselt, taeva võlvil
Kõik tähed löönud särama
Oh inimene jäe ka rahul’;
Sest sina piad ka hingama!
Eestistanud Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 10, 18. märts 1892, lk 88.
Oh ütle mull’, kas lõo siis Sinu süda
Sull lulle rindas tuksvalt, tormikalt?
Kui uimastuses Su ees mina seda:
“Sind armastan,” Sull avaldasin hellalt?
Siis kui ma armastusest uimastuses,
Su nime mitu korda hõiskasin?…
Siis kui Su käsa õrnalt pigistades
Seal oma sülle vaikselt ära petsin?…
Kas mäeletad veel tõesti seda tundi,
Kui armastust ma avaldasin Sinu ees?
Kas tundsin siis ka Sina armu sundi
Kas lõi Su süda äritatult rinna sees?
Ивань Белоусовь’i järele: Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 9, 11. märts 1892, lk 80.
Ära vaeva ennast mõttes,
Ära puutu haiget rinda sa,
Ja kõik, mis enne oli elus
Nüid igaveste unusta.
Sest mööda läinud mälestusest
Ei või su rind end paranda,
Oh ära nuta kurvastusest,
Sest laulu sulle laulan ma.
Laul üksnes võib su kurbtust muuta,
Su haiget rinda elusta,
Siis õitsed sa kui lilled, lehkvad,
Kevadel seal õitsevad.
Ивань Белоусовь’i järele: Aug. Õieleid.
Valguse lisaleht nr 8, 25. veebruar 1892, lk 72.