Vaata, valgust pilgub vähe,
läbi akna, pisukse,
Vana, lagunud on tuba,
aina külm ja tahmane,
Vana Peedu üsna üksi,
puhkab vaikselt voodisse.
Jõulu-õhtu püha toiduks,
leivapala söönud ta.
Ärdati ta Taeva Isa
praegu oli palunud:
Surm mul tulema on visa,
küll ju olen elanud!
Võta, Issand, ihu, hinge,
oma armu hoole all,
Korista mind ära ilmast,
Saada õndsal’ rahumaal!
Kust need armsad, hellad hääled,
mis tal tungvad kõrvasse?
Õrnalt kajavad nad õuest,
ega unenägu see?
Ei! sest aina selgelt kostvad,
hääled taadi tubaje.
Kuula, hobunegi norskab, –
võõrad astvad uksele.
Taati ootes uksel aatab,
kes säält sisse tulemas?
Näe, sääl silmab kahte meesta,
kõrval neiu sihvakas.
“Kiri-isand, Helmi preili!”
Jah, nad on, ja saatjaks kutsar,
kes toob tuppa asju hulk.
Neiu ruttab Peedu juurde,
tervist tooma, sõnu häid,
Jõulupüha tunne sigib,
Peedu tuppa sedamaid.
Kolde teevad tule ruttu,
kirikisand kutsriga,
Neiu süütab kahte küünalt,
laua pääle pölema.
Siis ta puhta lina laotab,
sinna pääle söögid seab.
Mis said enne soojaks tehtud,
et nad maitseks – Helmi teab!
Vana Peedu talutati,
laua juurde õrnal käel,
Tervisid tal jutustati,
oh, see troostis imeväel!
“Taeva Isal suurest armust” –
puhkes vana rääkima,
Kuna pisar paisus silmas –
“olgu tänu lõpmata.
Jah, ma teadsin, Issand Jumal,
viletsat ei unusta.
Teadsin, jõuluandekesi,
minulegi kannab ka.”
Taat on söönud – önnistades,
sirutab käe välja ta,
Liigutatud meelel suudab,
vaevalt söna lausuda:
“Minu ärdam palve olgu;
Issand vötku tasuda,
Köigil teie eluteedel
önne andku otsata.”
Soomekeelest Väinöla [1884, Werner Söderström Corporation, luuleantoloogia? – toim.] järele.
Linda nr. 46, 28. november 1896, lk 725.
