Rubriigiarhiiv: Wilhelm Hauff

saksa luule,Wilhelm Hauff,Ernst Ilmatar,1897,Sakala

vaikne armastus

Wilhelm Hauffi järele.

Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab,
Miks, kui ma vaikselt tema kõrval kõnnin,
Ta lahke palge õrnalt punetab?
Kas teab ta, miks vaikivad mu huuled,
Mis imet igatsus mu rinnas teeb?
Oh teaksin ma, kas on see armu sära,
Mis õnnestades tema silmist keeb?

Mikspärast värises ta käekene,
Kui eila õhtu lahkusin ma t’ast?
Mis pani palgeid temal punetama,
Kui vaatsin silmi tale sügavast’?
Ta pani roosiõit, mis tale andsin
Sääl palveraamatusse hellasti.
Mikspärast? kuna ta ju roosikesi
On oma rinnal kannud alati.

Mikspärast vaikis ta, kui kõnelesin?
Kas teab ehk ta, et minu kurvas rinnas
Üks valus igatsus mull’ piina teeb?
Oh julgeksin ma Tiiukesel’ üelda,
Mis minul nii vaikselt õnnes joovastab!
Oh võiksin küsida, mis tema silmist
Mull’ õnnestades vastu naeratab!


Ernst Ilmatar.

Sakala nr 29, 17. juuli 1897.

saksa luule,Wilhelm Hauff,Ado Reinvald,1889,Linda

Vahisoldati laul

Kui seisan pilksel pimel ööl
Siin üksi välljas vahi tööl,
Mu mõtted käivad kaugel ra’al
Mu kullakesel kodumaal.

Kui väele läksin, langes ta
Mu rinna na’ale nutuga;
Siis panni lindid lehhvima
Mu kübaral truu Kaunila.

Ta oli nii taltsa, tasane,
Ja armastab mind kindlaste,
Sest tuksub rind ka külma käes
Mull ütlemata vaimu väes.

Ehk kurdad kambri nurga sees,
Sull kustuv küinal voodi ees,
Teed palvet puhhtast südamest
Nüid ohhvriks oma peiu eest.

Su põsel nutu pisarad,
Et halvad ajad allgavad:
Jäe vait, ja maga mureta,
Ei Jumal Eestlast uneta!

Ja kõlab kell, ju tuleb tund,
Mis rõhkust toob ja magust und.
Oh kanna, kallis, magades
Mind oma vagas südames.

W. Hauffi järele vabalt –d.

Linda nr. 12, 1. detsember 1889, lk 508