Rubriigiarhiiv: saksa luule

Suplemise laul

F. von Matthison’i järele E. A.

Läki nüüd suplema!
Lilleliselt kaldalta
Alla läikiva laentesse.
Päikese paiste ees
Hiilgava veevoole sees
Kui näkid me hulgana ujume.

Oh rõõmu, kui ilus
Vee voole siin vilus
Su tuksuva rinnala laenatab.
Õhk heljub nii mahe
All jahutav jahe –
Oh sõbrad, kudas see karastab.

Käe kärmuselt sõudes
Ja võitu veest nõudes
Veepisarad pilvini pilguvad.
Kord alla, kord üles
Siis laenete süles,
Et juuksed ja palged veest tilguvad.

Kus järved ehk jõed
Oh tõtake õed
Ja supelge suvisel ajal,
See vaimu ja keha
Võib tugevaks teha
Ja teritab tervist me rajal.

Postimees nr 97, 12. august 1891, lk 3.

Friedrich von Matthisson, Ferdinand Hartmanni maal (1794).

Ebatäht

L. Uhlandi järele.

Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.

Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.

Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.

Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.

Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.

M. Neumann.

Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.

Vaba kunst

Laula, kellel laulu antud,
Meie luule laanessa!
Siis on ilu, siis on elu,
Kõlab igalt oksalta.

Laul ei ole ial ainult
Üksikute osada,
Välja külvatud ta seeme
Üle kõige isamaa.

Sinu hinge ihkamistest
Laula lustil lõbulla!
Armastusest heldelt hellast,
Vihast maru müraga!

Kui ei laula eluaega,
Laula noorussegi sa!
Ööpikud ka ainult hüüdvad
Kevadise ajaga.

Kui ei saa ka raamatusse
Kõik, mis kirjutanud sa;
Lase lendvad lehed tuulde,
Noorus tabab kinni ta.

Jumalaga, tuuletargad,
Sortsid, sõna sõbrad ka!
Kuju ial meid ei köida,
Vaid me kunst on luulessa.

Kallid meile kõrged vaimud,
Aga nimed hinnata;
Kallid ka hääd luuletajad,
Aga luule – vaba ta!

Ei sääl külmas kividessa,
Ega tumes templissa,
Vaid me’ tore’s tammikussa
Laulujumal asuda.

(L. Uhlandi järele G. Öis.)

Postimees nr 91, 12. august 1889, lk 2.

Metsas

Kas oled metsas käinud,
Kui sala kohiseb?
Kas argset hirve näinud,
Kui su eest põgeneb?

Kas oled metsas käinud,
Sa vara hommikul?
Ja päikse ilu näinud,
Kui tõuseb tammikul?

Kas oled aru saanud
Ta ime-värvidest
Ja kas ka aru saanud
Ta sala viisidest? –

Oh süda, kui ilm vannet
Ei pea, mis luband ta,
Arm truudust taeva annet,
Saab kurjast pruukima:

Siis hüüab metsast: “Tule,
“Siit rahu leiad sa,
“Mu vaikne kohin sulle
“Võib tröösti pakkuda!”

Moritz Horn’i järele Elli.

Postimees nr 86, 22. aprill 1894.

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Igatsus

Selle külma oru põhjast
Välja igatseb mu meel;
Pääseks maa siit vangi ohjast,
Siis mul lusti laulaks keel.

Eemal näen ma haljaid hiisi
Luhtvat noorus läike sees;
Sinna lendaks ma, kui köisi,
Kui mul kütkeid poleks ees.

Orgu kõlab tuule voolel
Mustne Vanemuise viis;
Kuidas võib veel õrnal häälel
Heliseda ise hiis!

Kuldsed õunad puude leht’des,
Oh, neid näha ihkab silm!
Puhkend õilmed õrnas ehtes,
Mis ei surma talve külm.

Hiilgav ilu igas õies
Päikse lahke paiste all,
Ja veel õhk ses õnsas hiies,
Kuis see lilleist lõhnab tal.

Aga torni kange kohin
Keelab igatsetud teed;
Vahus laente mässav mühin
Tõotab tuua surma ööd.

Lootsik liigub laente turjal;
Kuskil pole tüürimeest,
Aga eks siis merel kurjal
Enda jõud ei aita meest?

Kellel himu hiie õisi
Noppida ta nurme päält,
See ei tohi tormi küisi
Karta, ega maru häält.

Schilleri järele vabalt A. Ollino.

Postimees nr 77, 11. juuli 1889, lk 2.

Kuldne kuu

Kuldne kuu, kuis kõnnid sala
Läbi õhtu-pilvede;
Looja käsi sind sääl ala
Rahus saadab reisile.
Paista lahkelt väsinule
Armsa, vaikse kambrisse!
Saada rahu rõhutule,
Valgust vala südame!

Kuldne kuu, kuis kõnnid sina
Sini taevavõlvi pääl,
Kus sind Isa auuks mina
Näen armsalt paistvat sääl.
Vaatad vaikselt meie poole
Alla ööde-riigisse,
Nagu see, kel hoidja hoole
Looja pannud põuesse,

Kuldne kuu, kuis armsal valgel
Tähte-leeris läigid sa,
Rändad pühalisel palgel
Nagu troonil lõpmata.
Troosti hinge su paistes nägi,
Mis sa heitsid orusse:
Kuldse kotta sinu vägi,
Kuu, mind kutsub ülesse.

Enselini järele J. Leppik.

Postimees nr 74, 1. aprill 1892, lk 3.

Kui teaks

Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.

Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.

Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind

Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!

Heine järele E. Aun.

Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.

Miks mitte

Miks ei peaks ma õitest laulma?
Kui ka minust kaugel n’ad,
Eks n’ad ehi hellal ilul
Üli armsal ilmamaad.

Miks ei peaks ma suvest laulma?
Olgu mööda ta ehk ees,
Eks ta ilmu ajastajal’
Nagu pärli pärja sees.

Miks ei peaks ma armust laulma?
Olgu kaugel, ligi ta,
Eks m’e elu õnn ja ilu
Hiilga ainult armussa.

Andke armsail’ mälestustel’
Ruumi lauluks, rinnassa:
Kevade, õis, arm ja elu
Kaovad unenäona.

Auguste Kurs’i järele E. A.

Postimees nr 50, 6. mai 1889, lk 2.

Arm on õndsuseks

“Arm on õndsuseks me meeltel’,
Rikkad meie armura’al!”
Nõnda lauldaks’ tuhat keeltel
Meie hellal Eesti maal.

Kulla sõber, sinu põues
Ka need sõnad kõlavad,
Ootad ihal elu õues
Seda päeva tulevat:

Millal mõrsja kätt sull’ andes
Puna palgil ligineb,
Isa rahakotti kandes
Õnnistust su kätte toob

Hõbeasjad kaasa-andeks
Lehmad, lambad, hobused, —
Oh, meid armastus teeb õndsaks,
Rikkaks meie südamed!

Heine järele – e.

Postimees nr 45, 25. aprill 1889, lk 2.

Kalamees

Grosse järele Jaan Parv.

Pilv tõttab kiirest’, järv laksub lainte süles
Ja kaljujalal keevad vood vahutades üles.

Miks paikad sa võrkusid, vanalik mees,
Juuks halliks sul juba on läinud?
Sa oled ju kaheksakümnenda sees,
See aeg kõik merel sa käinud.
Et mine ja heida puhkama sa,
Las’ pojad neid vörkusid teha;
Sul kolde ees parem on paistelda ka,
Kui tormi käes külmada keha.
“Mu maja on tühi ja kole, on karm,
“Koer üksinda haugub veel öues.
“Kuus pojakest kinkis mull’ Issanda arm,
“Nad magavad merel ja pöues.
“Need näkid mult neelsivad vee alla siit,
“Neil asu nüüd höelate ainis;
“Ei ole mu majas nüüd röömulist viit —
“Mul löbu on üksinda lainis.”

Ja pilved on ju hiilgul, ja hiilgul on ka järv,
Ja lainetel laksub kallas, ja laksub kohav perv.

Ja kaldalt siis söuab see vanalik mees,
Sääl helkival ehasel valgel.
Ta sõuab siis kaua ja vaiksesti vees,
Nii piiluval, pöneval palgel.
Ei ujuvaid avisid taha ta nüüd,
Ei taha neid vörgusse hüüda;
Vaid valelist sugu tal surmata püüd,
Ta  n ä k k i s i d  tahab nüüd püüda!
Ta söuab siis kaua ka vaiksesti vees,
Saab vajunud venede kohta;
Merd kuldavad kiired kuust kumajast ees
Kui hiilgavad ussid ööl luhta,
Sääl viskab ta vörgud veevallasse siis
Ja laulab üht laulu nii halest:
Kel armust ja önnest on vörgutav viis
Ja sönad veevõimust ja valest.

Ja pilved saavad pimeks, järv uinub une süles
Ja voogud kalju ümber, kui unes käivad üles.

Sääl kerib veest üles kuldjuukstega koor.
Neil lilledest lokkide sölmed;
Neil ölade katteks on udune loor,
Ja kaelas on ehteks veehelmed.
Nad ujuvad, heljuvad lainete lael,
Kuldkauntega kötru sääl söövad,
Ning armsa äiale ägedal käel
Vett silmade vastu nad löövad.
Ja kehalikud minijad tahavad veel,
Käes vanaksel kiskuda aeru;
Siis kaovad veel alla vanakse eel,
Kust kuulda veel näkkide naeru…
Kuid võrgus on siplemas sadasid sees,
Kes nutsivad haledal nutul:
Kes aga nii köva ja mehine mees,
Kes koorma veest välja tooks rutul?

Ja pilved hiilgavad taevas, ja hiilgul on ka järv,
Kuuvalgel käivad voogud, ja näha on ju perv.

Ja kaldale söuab hall vanake väel
Sääl sumeda uduöö süles:
“Ha, tabada jöudsin teid kavalal käel,
“Teid näkkisid, ja meelita üles!”
Ja vinnab ja vinnab siis vörkusid veest
Ja jõuab ju kaldale ligi.
Kuis voolab tal vihaga otsa eest
Nii jämedail pisarail higi!
Saab viimaks siis kaldale koormaga ta;
Ei viitnud ta vähegi aega
Ja vörguga välja siis vinnabgi ka,
Kuuskümmendkolm —pojapoega!
Nad kribivad krabivad vana meest sääl
Ja annavad suudki tal paljuks —
Sääl istub nüüd vanamees kaljuvöö pääl,
On eluta — kangunud kaljuks.

Postimees nr 44, 24. oktoober 1887, lk 3.

Mis on maailm?

Mis on maailm? mis on elu?
Ta silmapilk, kõik tume ees.
Ta kitsas org, öö katab ilu
Ja põrmupoeg on ränd’mas sees.
Ta rändab, saatjaks vaevad, mured
Ja kord tall’ jõuab kätte tund —
Kus hüüab hääl: Nüüd sina sured,
Ja kalmu all näed viimist und.

Oh olgu pääle org ööpime
Ja hirmutagu pilvesalk,
Ja  võtku mured noorusjume
Ja olgu laim hää püüde palk.
Ei lõhke sellest sinu süda,
Kui kindel toetus-tugi käes —
U s k  aitab sind kõik wõita seda,
Ei ial kartust sul’ ses väes.

Ernst Pfeilschmidt’i järele –a –dt.

Postimees nr 41, 9. aprill 1891, lk 2.

Ma nutsin unes

(H. Heine järele)

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et surnud ju sa.
Ma ärkasin üles, ja pisar
Mul veeres palgelta.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et vihkad sa mind.
Ma ärkasin üles, ja kaua
Veel nutsin, ma õnnetu lind.

Ma nutsin unes, — nutsin,
Und nägin, et armas ma sul.
Ma ärkasin üles, ja ikka
Veel pisarad laugella mul.

Anna Haavakivi.

Postimees nr 38, 29. märts 1888, lk 3.

Laulud

I.

Su püha palet nägin ma
Kord ime-ilus unessa,
Ta oli armas, hellagi,
Kuid kahvatand ja valge nii.

Ja üksi punetas veel huul,
Kuid seegi närtsis surmasuul
Ning taevatuli kustuska,
Mis säras süüta silmista.

II.

Ei mina pahanda, kui süda lõhkeb ka,
Mu kadun’d arm, ei mina pahanda.
Ehk sa küll särad kallis kivides,
Kuid pime pilkane su südames.

Ma seda tean. Sind nägin unes ma,
Ja nägin ööd, mis sinu hingessa,
Ja nägin madu, mis sööb südant ju.
Ma nägin arm, kuis oled õnnetu.

H. Heine järele G. Õis.

Postimees nr 37, 1. aprill 1889, lk 2.

Naesele

Ära karda, kallis süda,
Üsna julge ole siin!
Ei meid puutu üksgi häda,
Ei meid varitse siin piin.

Et ei vargad tuppa pääse,
Ukse ette riivi säen. —
Ei muud õnnetust Sull’ lase
Juhtuda, seks valvel jäen.

Et ei tulekahju tuleks,
Lambi ära kustutan.
Et ei tormi kuulda oleks,
Vaikset und Sul soovitan.

Armas naene, see eest luba
Kätt Su ümber panna, nii!…
Oh kuis on me väike tuba
Nõnda armas ometi!…

H. Heine järele H. Narusberg.

Postimees nr 31, 8. veebruar 1893, lk 2.

Mõistatus

(Laev.)

Kui lind on ta ja kotkakiirelt
Näis teda reisil rändavat;
Kui kala ta ja laente piirelt
Ei leita looma suuremat;
On elevant ta, kessee seljal
Teel kannab kõrgeid tornisid;
Kui roomaja ta lagel väljal,
Nii liigutub ta jalgasid,
Ja kui ta oma rauda-hambal
Vast sügavale hammustas,
Siis seisab ta kui kütkes sambal,
On tormi vastu tõrjumas.

Schilleri järele J. Leppik.

Postimees nr 27, 3. veebruar 1892, lk 2.

Suve ööl

Geibeli järele.

Lille lehk, öö vaik ja vilu.
Tähed hiilgvad taeva teel.
Vaimustab mind nende ilu
Nõnda, nagu enne veel?

Metsapiigad meelitsedes
Hellakeste hüüdvad mind.
Ei neil kulda keelitsedes.
Vastust enam leia rind.

Oh, ei enam kujutused
Kuldset lehvi laugele.
Pisar, lootus, igatsused.
Kõik on kadund kaugele.

Mis kord mulle magus oli
Kord kui valus kurvastus.
Läeb kui kange välgu tuli
Läbi mõtte mälestus.

Elise Aun.

Postimees nr 27, 3. märts 1888, lk 2.