Grosse järele Jaan Parv.
Pilv tõttab kiirest’, järv laksub lainte süles
Ja kaljujalal keevad vood vahutades üles.
Miks paikad sa võrkusid, vanalik mees,
Juuks halliks sul juba on läinud?
Sa oled ju kaheksakümnenda sees,
See aeg kõik merel sa käinud.
Et mine ja heida puhkama sa,
Las’ pojad neid vörkusid teha;
Sul kolde ees parem on paistelda ka,
Kui tormi käes külmada keha.
“Mu maja on tühi ja kole, on karm,
“Koer üksinda haugub veel öues.
“Kuus pojakest kinkis mull’ Issanda arm,
“Nad magavad merel ja pöues.
“Need näkid mult neelsivad vee alla siit,
“Neil asu nüüd höelate ainis;
“Ei ole mu majas nüüd röömulist viit —
“Mul löbu on üksinda lainis.”
Ja pilved on ju hiilgul, ja hiilgul on ka järv,
Ja lainetel laksub kallas, ja laksub kohav perv.
Ja kaldalt siis söuab see vanalik mees,
Sääl helkival ehasel valgel.
Ta sõuab siis kaua ja vaiksesti vees,
Nii piiluval, pöneval palgel.
Ei ujuvaid avisid taha ta nüüd,
Ei taha neid vörgusse hüüda;
Vaid valelist sugu tal surmata püüd,
Ta n ä k k i s i d tahab nüüd püüda!
Ta söuab siis kaua ka vaiksesti vees,
Saab vajunud venede kohta;
Merd kuldavad kiired kuust kumajast ees
Kui hiilgavad ussid ööl luhta,
Sääl viskab ta vörgud veevallasse siis
Ja laulab üht laulu nii halest:
Kel armust ja önnest on vörgutav viis
Ja sönad veevõimust ja valest.
Ja pilved saavad pimeks, järv uinub une süles
Ja voogud kalju ümber, kui unes käivad üles.
Sääl kerib veest üles kuldjuukstega koor.
Neil lilledest lokkide sölmed;
Neil ölade katteks on udune loor,
Ja kaelas on ehteks veehelmed.
Nad ujuvad, heljuvad lainete lael,
Kuldkauntega kötru sääl söövad,
Ning armsa äiale ägedal käel
Vett silmade vastu nad löövad.
Ja kehalikud minijad tahavad veel,
Käes vanaksel kiskuda aeru;
Siis kaovad veel alla vanakse eel,
Kust kuulda veel näkkide naeru…
Kuid võrgus on siplemas sadasid sees,
Kes nutsivad haledal nutul:
Kes aga nii köva ja mehine mees,
Kes koorma veest välja tooks rutul?
Ja pilved hiilgavad taevas, ja hiilgul on ka järv,
Kuuvalgel käivad voogud, ja näha on ju perv.
Ja kaldale söuab hall vanake väel
Sääl sumeda uduöö süles:
“Ha, tabada jöudsin teid kavalal käel,
“Teid näkkisid, ja meelita üles!”
Ja vinnab ja vinnab siis vörkusid veest
Ja jõuab ju kaldale ligi.
Kuis voolab tal vihaga otsa eest
Nii jämedail pisarail higi!
Saab viimaks siis kaldale koormaga ta;
Ei viitnud ta vähegi aega
Ja vörguga välja siis vinnabgi ka,
Kuuskümmendkolm —pojapoega!
Nad kribivad krabivad vana meest sääl
Ja annavad suudki tal paljuks —
Sääl istub nüüd vanamees kaljuvöö pääl,
On eluta — kangunud kaljuks.
Postimees nr 44, 24. oktoober 1887, lk 3.
