Rubriigiarhiiv: Julius Sturm

saksa luule,Julius Sturm,Adolf Daniel,1890,Sakala

Vaba lind

Rääk rükki orases, ta nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:

“Oh taata ette, lõo, vahest
“Sind kotkas seal võib tabada
“Ta põlgab laulu rinnast, lahest,
“Mis kõrgel hõiskad vabana.
“Sa lenda alla, sest siin rohus
“On julgem, kui seal sini õhus!”

Kuid lõõritades ikka üles
Lõo tõusis, keerles kõrgemal!
Seal vabas, taeva õhu süles
Ta laulis healel elaval:

“Ka võtku kotkad mind ka piirde
“Neid varitsegu sada mind,
“Ei nende kurjalaste tiir-tee
“Mind kohuta. Ma vaba lind,
“Ja vabadust ma tahan kiita,
“Sa, rääk, võid rohus aega viita!”

Sturmi järele A. Daniel.

Sakala nr 18, 26. mai 1890, lk 4.

saksa luule,Julius Sturm,Määratlemata,A.,1895,Sakala

Ema ja laps

J. Sturmi järele A.

“Oh armas ema, miks hiilgavad
Mu õe silmad, nii ilusad?
See hiilgus on ikka elav ja uus,
On kaunim, kui ilu me jõulupuus.”

“”See tuleb küll sest, mu lapsuke,
Et arm on täitnud ta südame:
Ta sooned kõik armust tuksuvad.
Sest armust ta silmad ka hiilgavad.””

“Oh ema, mu ema, kuis armastan sind!
Kas hiilgab mu silm ka? Küll tuksub mu rind!”
“”Nii selgest’, kui kuld.”” — “Ja sinu silm,
Mu ema, on kaunim, kui kõik see maailm.”

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 51, 20. detsember 1895, lk 405.

saksa luule,Julius Sturm,Määratlemata,I.,1897,Saarlane

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

saksa luule,Julius Sturm,Heinrich Lepp,1888,Postimees

Igaveses muudatuses

Vast oli musta mulla põue
Üks seemne tera kukkunud,
Sääl tõusis peatselt ilma õue
Noor taim sest välja vabastud.

Vast langesivad lehed puudelt,
Et muru muld neid kaisutaks,
Sääl puhk’vad noored pungad uuelt
End’ suureks, kevadiseks a’aks.

Ja kui ju tornist kella kõlin
Siit lahkujast toob sõnume,
Sääl ilmub varsti rõõmu helin,
Et laps ju sündind ilmale.

Nii kõigub muutvalt elu rada
Maailma turul kiireste:
Siis võime tast vast tulu saada
Kui enda südant tunneme.

J. Sturmi järele. Heinr. Lepp.

Postimees nr 146, 20. detsember 1888, lk 2.

saksa luule,Julius Sturm,Johannes Parv,1889,Postimees

Veel ükskord tahaks öelda sulle

Veel ükskord tahaks öelda sulle,
Kui üliarmas oled sa,
Ja et kui päevi jaetud mulle,
Sind ialgi ei unusta.

Ei sõnakestgi peaks sa kostma,
Vaid üksi mu pääl’ vaatama,
Ja maha löödud silmil astma,
Mu ette tummalt, sõnata.

Pää pääle käed ma sulle paneks
Ja õnnistades sooviks ma,
Et Jumal sulle rahu annaks,
Mis minu rinnast riisund sa.

Sturmi j. Jaan Parv.

Postimees nr 121, 21. oktoober 1889, lk 3.

saksa luule,Julius Sturm,Adolf Daniel,1889,Oma Maa

Rääk ja lõoke.

Sturmi järele Daniel.

Rääk rukki orastes kord nägi,
Kuis lõoke õhus üles püis,
Kuis nagu imeline vägi
Tad vabalt taeva alla hüis:
“Oh vaata ette, lõu, vahest
Sind röövik seal võib tabada!
Ta põlgab laulu rinnast lahest,
Mis kõrgel hõiskad vabana.
Sa lenda alla, sest siin rohus
On julgem kui seal sini õhus!

Kuid lõõritades ikka üles
Lõu tõusis, keerles kõrgemal,
Seal vaba taeva õhu süles
Ta laulis healel helkival:
“Lass võtvad röövikud mind piirde;
Küll kõrge kotkas varjab mind,
See pärast kurjalaste tiir-tee,
Mind kohuta — Ma vaba lind!
Ja vabadust ma tahan kiita,
Sa rääk võid rohus aega viita.

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 15. mai 1886, lk 356.

saksa luule,Julius Sturm,Aleksander Martin Saar,1888,Oleviku Lisaleht

Õiekuu ööl

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Kõik aasad ja väljad on ehtes
Nüüd ilusal õiekuul;
Puud kohavad haljastes lehtes,
Neid liigutab lahe tuul.

Kõik veikesed laulikud metsas
On vaikind — nad puhkamas,
Kuid õitseva toominga otsas
Veel Taaralind hüüdemas….

Nüüd kätte on silmapilk jõudnud,
Mil ülevalt kevade
Maa ehitud rinnale sõudnud,
Suud annab tall’ hellaste.

Oleviku Lisaleht nr 13, 27. juuni 1888, lk 202.

saksa luule,Julius Sturm,Aleksander Martin Saar,1891,Linda

Viimne soov

Üks kord veel tahaks üelda sulle,
Et armastan sind lõpmata,
Et ilmas kõige kallim mulle
Sa oled üksi, üksinda.

Ei vastust sinult saada taha.
Mu peale vaata lahkuses,
Löö kaunid sinisilmad maha
Ja seisa mõnda vaikides.

Siis palvetades tasa, käed
Pea peale sulle paneks ma,
Et annaks rahu taeva väed
Sull, mis mult oled riisund sa.

Julius Sturmi järele A. M. Saar.

Linda nr. 9, 2. märts 1891, lk 145

saksa luule,Julius Sturm,Ado Grenzstein,1892,Eesti Postimees

Aknal

Julius Sturmi järele.

Istub ema kauni tütre kõrval
Akna juures õhu jahedusel.
Läheb tänaval üks noormees mööda,
Vaatab vargselt kõrge akna poole.
Ja ta silm sealt leiab teise silma,
Sügav puna ilmub palge peale
Ja kui unenäos jääb ta seisma….
Aga ema vastu sõnab tütar:
„Oh kuis õhk ses toas on nii umbne!“
Ise rutab teise akna juurde,
Kussa ehitatud lillelaual
Roosiõiekene õitseb ilus,
Avab akna, sügavaste välja,
Kumardab, siis ehmatades hüiab:
„Emake, oh ära pahaks pane,
Minu roosi, minu kauni roosi,
Mis sa mulle kingituseks andsid
Sünnipäevaks ja mis täna õied
Armsaste lõi lahti minu aknal,
Olen, oskamata, katki murdnud.
Kui ei oleks ta ehk maha langend,
Võiks veel kaua õitseda mul klaasis!….
Kuid ennäe! Ju on üks võeras teda
Tänava pealt tänul üles võtnud
Oma kübarale kauniks ehteks…“
Ja ta annab meelitades musu
Ema käele; ema pehmelt silub
Tütre pead ja vaigistades räägib:
„Roosi pärast peaksin pahandama?
Tundku rändaja sest roosist rõõmu,
Rändaja, kes kodu peale mõeldes
Selles roosis, mida vastu tahtmist
Vallatumalt olled alla heitnud,
Tervitust näeb, mida armukene
Talle kaugelt kodurajalt saatnud!…
Kuda? Sul veel ikka puna palgel?
Ja nüid isegi veel nutt sul varuks?
Tütreke, oh ole rõõmus aga!
Homme kingin sulle uue roosi,
Aednikul, tean ma, on neid veel küllalt!“
Nuttes peidab tütar oma pale
Ema armastaja rinna naale,
Ema aga ei või aru saada,
Miks ta vallatu, ta rõõmus tütar
Ühe ära murtud roosi pärast
Nõnda kurb ja vaikne on.

Gr.

Eesti Postimees nr. 40, 9. detsember 1892, lk 2