Hermann Kletke järele.

Kuis kevadisel õndsal tunnil
Käib kohin läbi metsade,
Kui küsimine armusunnil,
Kui hüüehääled üle vee;
Üks vaikne sosin, rõõmus nali,
Kui südamete löök nii vali –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Alt orupõhjast kostab üles,
Siit sulin, rõõmus kõne säält,
Just nagu tõstaks peiu süles
Ta neiu häbenedes häält.
On nagu tahaks kiviriikgi
End tõsta laulikute liiki –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Ja kõnnib vaiksel metsarajal
Üksteise seltsis armas paar,
Siis hõiskete ja laulukajal
Neid võtab vastu iga saar;
Ja linnud, lillekesed, lehed
Sääl valmistavad mõrsjaehet –
See aga seda mõista võib,
Kes metsas neiu kõrval käib!

Linnuke.

Postimees nr 114, 28. mai 1892, lk 2.