Schellingi järele V. Grünstamm.

Mu rinda õrnalt täidab
Üks imeline läik.
Mis salast valgust heidab,
Kui hele ehakäik;
See on su kuldne kuju,
Mu maim talt värskust joob,
Ta viib mult muretuju,
Mull’ paradiisi toob.

Kui lindu liugeldes
Ma ligi teda näen,
Kui aga igatsedes
Tall’ ligemale laen
Ja kui mu ihkav süda
Ju põksub rahutult,
Siis, aga siis, oh häda,
Siis põgeneb ta mult!

Oh kuldene, ei taha,
Sind kaisutada ma,
Vaid ainulle sind näha,
Muud ma ei ihalda.
Sa oled minu elu,
Mu õnn ja igatsus,
Sest vii mult kord ju valu
Ja kaota kannatus.

Toob iga päeva kume
Uut lootust meil’gi ju
Ja kirjutab me nime
Veel elu raamatu,
Sest las’ mind haljendada
Su ligi alati.
Ja olgu sinu sõda
Mu päralt surmani.

Olevik nr. 16, 21. aprill 1898, lk 377.