Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.

Eest rahvas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandvad neli vaest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus viisil viletsal üks väsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahvas hetke põlvili, ehk ta küll kerjaja.

Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks vaene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni valuste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest vait, vait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.

Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootavad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma võitijad, kui tema, kauvad.
Surm viib ju korda mööda nii, kui vaese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.

Tee lahti, teie vägevad, siit läeb üks rändaja,
Vaiksesse aeda viiaks tad ja pannaks puhkama.
End valmistage varvalt ka ju viimse kohtule,
Küll kuuleb viimne mõistija ka vaese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest vägevad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.

Eestistanud G. E. Luiga.

Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.