Rubriigiarhiiv: rumeenia luule

Pleegi aias

(Donau kaldal.)

“Laps, kuis Su rätik plekka täis?”
“Suits laeva korstnast peale käis!”

“Ja kuiv ta on kui pilliroog.”
“Oh kangest puhub tuule hoog!”

“Ja miks Su palge hõõgub nii?”
“Päev palavam kui ialgi!”

“Ja miks Su silmad pisaras?”
“Et sisse lendas putukas!”

“Miks lööb Su süda rinnas ka?”
“Et välja hüpata ei saa!”

“Ehk tulnud a r m, laps räägi, eks?”
“Ei emake, arm mööda läks!”

Carmen Sylva järele J u l i e.

Sakala nr 35, 28. august 1891, lk 3.

Naeste töö ja kohus

Meil naestel kandmiseks on jõudu antud,
Kui rasked mured rõhuvad me rinda
Ja kibuvitsad eht’vad murupinda,
Kust läbi käima meid on elus pantud.

Mees peab püüdma välimises ilmas,
Meil kodu vaiksesti on talitada,
Mees julge, kui ta varitsemas häda,
Meil aga süda arg ja pisar silmas.

On näha, töö meil väga lihtne, väike,
Kuid pole nii, meil palju, palju teha:
Meil ilusamaks muuta mehe käike.

Meil õrnal armul ehitada maja
Ja koidust pääle kuni kustub eha
Kõik muretseda, mida õnnel vaja.

Carmen Sylva j. Linnuke.

Postimees nr 208, 17. september 1892, lk 2.

Süda

Me süda on üks eeslike,
Tal on kaks kõrva pikka,
Ta on ka isemeelne loom
Ja koorma kandja ikka.

Ta kannab risti igavest’
Ja sagest’ vastu tõrgub.
Siis jookseb liiga kiiresti,
Et löökidest ju nõrgub.

Ta nahk peab paks küll olema,
Et löökidest ei lõhke.
Ja kui ta kõige rumalam,
Siis arm on suur ja rohke.

Carmen Sylva järele Miina Luha.

Postimees nr 18, 14. veebruar 1889, lk 3.

Rumeenia kuninganna Elisabeth (1843-1916), kirjanikunimega Carmen Sylva 1860. aastatel.

Kerjuse matus

Luuletanud Rumenia laulik Bolliac.

Eest rahvas, tee päält ära eest! Siit läeb üks rändaja.
Siin kandvad neli vaest meest üht kirstu õlaalla,
Ja kirstus viisil viletsal üks väsind uinuja,
Ei ligi ega kaugemal näe ühtki nutma sa.
Kui keegi tast ei hooligi, ei temast küsi ka,
Kuid rahvas hetke põlvili, ehk ta küll kerjaja.

Eest rikkad, sest siin ilmas minemas üks vaene rahusse,
Ta pimed silmad pigistas nälg kinni valuste.
Ja tornilt kõlab kella hääl: “Eesmärgil on ta nüüd,
Ta kannatustel ots on pääl, tal käes on rõõm ja hüüd.”
Küll hauassa on ühe hääd, nii sant, kui kuningas. —
Sest vait, vait kroonikandjad pääd, sant mööda minemas.

Eest uhked, kõrged ära eest, siit läeb üks kerjaja.
Ta elu kadus ilma seest, ta ise kaub ka.
Ju ussikesed ootavad all mulla põues tad;
Nii kanged ilma võitijad, kui tema, kauvad.
Surm viib ju korda mööda nii, kui vaese, rikka ka.
Nüüd uhked, hoidke tagasi, siit läeb üks kerjaja.

Tee lahti, teie vägevad, siit läeb üks rändaja,
Vaiksesse aeda viiaks tad ja pannaks puhkama.
End valmistage varvalt ka ju viimse kohtule,
Küll kuuleb viimne mõistija ka vaese kaebduse.
Oh ärge püüdke pilgata, teil raske nuhtlus jäeb.
Eest vägevad, üks kerjaja Jumala juurde läeb.

Eestistanud G. E. Luiga.

Oleviku Lisaleht nr 14, 4. juuli 1888, lk 220-221.