O. Roquette järele.
Su pilk end tihti püüan heita
Mu silma sügavusesse,
Vist arvates, et võiks säält leida
Mõnd pärlit põhjast ülesse.
Ma luban, mine kasta alla,
Võid keelmata sääl otsida –
Vist naeratad, kui oma pildi
Säält leiad kalli pärlina!
Märt.
Linda nr. 40, 7. oktoober 1894, lk 638.
(A. v. Chamisso järele L. G.)
Magus sõber, vaatad
Imestades mind,
Ei sa tunne seda,
Mis mul tunneb rind!
Ei sa tea ial
Kuis võin nutta ma,
Mis mu põue liial
Täitnud lõkena!
Kuis mu rinnas tundmus
Arusaamata,
Et ei sõnadega
Suuda seleta!
Tule, pääke peida
Minu rinnale,
Kõike rõõmu hüüda
Võin siis sinule.
Juba mõnda asja
Emalt nõudsin ma,
Hella ema ütles
Kõik, mis teadis ta:
Örnalt mulle õppas
Kätki seadimist,
Kui mull’ kõrgelt antaks
Päeva õnnelist.
Nüüd sa põhjust tead
Miks võin nutta ma;
Ehk ei vöi sa näha
Pisart langema?!
Ära kaugel mine
Pöksvalt rinnalta,
Et ma kindlamine
Sind vöiks pigista!
Siin mu sängi ligi
Ruum on kätkile,
Kus mu unenäoke
Jöuab ilmsile;
Kiigest koidu-kumal –
Sinu sarnane –
Väike önne-jumal.
Naerab minule!
Linda nr. 38, 23. september 1894, lk 606, 607.
(Elverstud)
Lugulaul Daani rahva-juttude järele.
Saksakeelse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
III
Hommikulaul
Päev tõuseb idast ülesse,
Ju punab pilvepiir;
Ta särab üle mere, maa –
Kõik valgustab ta kiir.
Ta ilmub kaugelt ilu-maalt,
Säält paradiisi seest,
Toob elu, valgust, rõõmustust
Ja pühib silmad veest.
Jah, Looja päike täidab maad
Tõest’ õnne, iluga,
Kõik suuri, väikseid kosutab,
Viib mure minema.
E m a. Ma ootsin maja uhke ees,
Ju kustus ära eha,
Poeg Oluf oli mõtte sees,
Ei silmad und saand näha.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel?
Su pärast, kuis muretseb ema meel!
K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest teretab?
E m a. Öö sülest hakkab kerkima
Ju kodupuna sala;
Kuis tõuseb päike rutuga,
Mu hirm nii tõuseb ala.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel
Su pärast nii muretseb ema meel.
K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest kaisutab?
E m a. Kes sõidab kaugelt väljalt säält,
Kuldsarvest puhub valju häält?
See Oluf ise on, tad igatsusetiivad,
Kui jahikulli kiiruga säält künkast alla viivad.
K o o r: Kiirsõit on temal koju pool’ –
Küll löövad kabjad tulda!
E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!
K o o r: Kus on ta oda, kilp ja nool?
Ei läigi kiivrel kulda.
E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!
K o o r: Kuldjalus tilgub verd ju ammu,
Oh Oluf, pea hobune sammu!
E m a. Oh kuule Oluf, oh ütle mull’,
Miks pale kahvatu nõnda sul?
O l u f. Miks kahvatu ta pole veel?
Ma olin murumäel ööl!
E m a. Ja kuule, mu Oluf, mis ütlen ma
Su mõrsjale, kes ju küsib ka?
O l u f. Te ütelge, et ma metsa läinud
Üht hirvekest püüdma, mis ma näinud.
K o o r. Kus külalised, oh näita neid meile!
O l u f. Üks ainuke kaasas mul täna ja eile.
E m a j a k o o r.
Ja kes on see üks, kes säält kaasa sõitis?
O l u f. See surma-ahastus – hinge mul võitis.
E m a j a k o o r.
Oh Kristus, aita! meil häda ja piin!
Sa langed, oh Oluf, – ju surnud sa siin …
Järelsõna.
Sest noomin iga noorta meest,
Kes tahab öösel sõita,
End hoia murumäe, metsa eest,
Ei öösel või sinna heita.
Hoia end murmäe, metsa eest,
Kus muruneiuksed laulvad.
Tähendus: Eesolevatele sõnadele on kuulus Daani komponist Niels W. Gade muusika loonud, mis kooridele, solo-lauljatele ja mämguriistadele on seatud. Et ehk mõned meie koorid seda kaunist muusika-tükki etendaks, selles lootuses on sõnad ka ümberpandud. A.J.
Linda nr. 37, 16. september 1894, lk 583.
(Elverstud.)
Lugulaul Daani rahva-juttide järele.
Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
Eessõna
Vaat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilv tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendav aas
Meelt hoidsid rahu süles.
Ta haljale mättale pani pea,
Ja väsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuvad metsas, murus.
Üks silitab kahvatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”
Nad laulsivad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis vete-voos,
Lindu lõõritas palus.
Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Veel Jumalast seatud öötunnil;
Vast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Veel neiue laulude sunnil.
1.
K o o r: Päev vajub, kaob sini-voos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.
O l u f i e m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule,
Ju pikast varjust näha!
O l u f. Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.
E m a: Nii hilja, keda otsid veel?
Ju tahab kustu eha.
O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei või ma aega viita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!
E m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule!
K o o r: Päev vajub, kaob mere-voos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Kui vaatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.
Kui ratsul kihutanu väljal ma,
Kus sinililled vilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.
Kui rändan üksinda, pime ilm
Taevas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.
Küll kosub valusam haavgi veel,
Mis raius mul võõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei väsi!
O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas vaimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.
O l u f. Ära karda! nüüd vaikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!
E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!
O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, võitu sa
Mu mässava mõtetega!
K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle välja tuhat nelja,
Et pulma võõraid veel kutsuda
Mees kihutab hobust välja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.
II.
Öö, oh mis vaikne! kuis vaatab kuu
Kuis uin’vad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!
Seal lehvitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägivad õhud?
Mu südant võtvad nad võrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!
O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!
O l u f. Seal tantsivad neli, seal tantsivad viis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!
M u r u e i d e t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.
O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduvalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks veel vabamalt!
M u r u e i d e t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast vammuse kingin siis ma.
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!
O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haavas viha väes.
M u r u e i d e t ü t a r.
Su kahvand palgest veri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.
M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.
O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.
M u r u e i d e t ü t a r j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!
(Pooleli.)
Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553.
Truus armus lööb mu süda sala,
Oh neiu, sulle lõpmata;
Ma sinu poole ihkan ala,
Mu ülem siht, see oled sa.
Su nimi õndsas pühaduses
On minu rinnas asumas
Ja kõiges auus ning iluduses
Su pilti näen ma säramas.
Arm võrsub välja õrnast idast.
Ta õied ei löö närtsima.
Oh neiu, õndsast õnnepidust
Mull’ unenäodes räägid sa.
Ma julgelt võtan kandli kätte,
Sest vaimususest paisub rind,
Ning minu voolav laulu-läte,
Ta nimetab siis ainult sind!
Mul taevaks on su vaga vaade,
Su rinnanaal mu paradiis;
Sa minu õnne ülem aade,
Saaks omaks sind … ma õnnis siis!
Ma lauldes rõõmus, valus hüian,
Täis igatsust on minu rind;
Ma elus õnne kätte püian
Ja igavesti ihkan sind!
Th. Körneri järele Märt.
Linda nr. 19, 13. mai 1894, lk 302, 303
Venekeeles.
Hilja õhtul aasal kõnd’sin
Meeletuska lahutin.
Ühte lille, mis küll tundsin
Kallimal’ seal otsisin.
Kaua, kaua ma seal viitsin
Juba kustus päikse loit.
Palju, palju lilla leidsin,
Mitte otsitavat õit.
Nukral meelel majajätsin
Aasa õitsva armsama,
Koju teele jälle tõtsin
Mõtted lendsid vankuval.
Aga koju-kopli jõudes
Leidsin lille kallima
Oja kaldal ta seal õitses
Taeva-säral kaunimal.
Ja siis kohe kiirest jõudsin,
Lille ülesvõtma ma
Õrnalt ettevaates püüdsin
Teda juurtest lahuta.
Siis ta hellalt koju kandsin
Kohe saatsin kallimal,
Et ta sell’ mu tahtel ütleks:
Oh mind meeles, meeles pea!
Miina Karlson.
Linda nr. 16, 22. aprill 1894, lk 254
(Osast Dr. I. Krohni aate järele).
Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Valjud olivad vaevad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!
Öö oli lahkuma visa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlved põlvedele olivad vestnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!
Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, vaba aja algus.
Mu Põhjala rahvastel’ saagu valgus!
Ja – valgus siis loitis.
Ning näe! Pime Põhjala,
Sai valgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja vägev valgus äratas unesta
Kaleva rahva ka.
Aastaid kolmveerand sada
Ajaveerul sest nüid mööda on läinud.
Vabaduse valgel Põhjala käinud
Vabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.
Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kevade päike ju talvek võitnud.
Ta kust’mata kiired võimsasti loitnud.
Veel suvetund tuleb, kui aja täitnud:
Päevaks üsna saab öö!
Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahvaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, valguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!
H. Prants
Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178
Lermontovi järele J. Parv.
Paar sõna, sõber, sinule
Mul oleks ütelda,
Sest vähe aega minule
On antud elada!
Sa oled juba koduteel,
Pea meeles siis – oh, tühja veel!
Kes loeb liiva merel
Ehk küsib m i n u järel?
Kui siisgi mõni küsib vast,
Kel pole ununud,
Siis ütle: rinnast rasedast’
Ma olen haavatud …
Et auusast surin Tsaari eest,
Ei tohtrid terveks teinud meest,
Ja et ma kodumaale
Veel tervist saatsin sa’ale!
Mu isa, ema elussa
On raske leida sul.
Ja päris kahju oleks ka
Neid kurvastada mul.
Kui elavad, siis ütle sa –
Laisk kirjutama neile ma, –
Et polk läks teiste linna
Ja kodu ei saa minna.
Seal naabri-piiga – ammu me
Ju pole üksteist näind!
Ei küsi ta mu järele –
Ükskõik, mis läind on läind!
Sa räägi talle sula-tõtt,
Las valab vähe silmavett!
Miks tühja hinge hoida,
Tal kerge teist on leida!
Linda nr. 11, 18. märts 1894, lk 174
(Nende laulude ilusad viisid on Kuhlbars’ist välja antud raamatus „школьная гусельки“ No 62 ja 60).
I
Õnn meie Keisrile,
Isamaa kaitsjale,
Õnn Temale, õnn Temale!
Kurjuse keelajal’,
Õiguse hoidijal’,
Vagade varjajal’
Õnn järgeste!
Oh Jumal taevast säält,
Kuule me’ palve häält,
Meid õnnista, meid õnnista?
Kurbtuses kannatust,
Õnne sees alandust,
Õigust ja vagadust
Meil’ anna Sa!
Tölkinud G. E. L.
II
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile!
Nii meil vanemadgi laulsid
Ühes meeles valjuste.
Nõnda ühes meeles hüüab
Täna veel kõik Venemaa,
Keisri nime kuulda kannab
Poolel’ ilmal’ auuga.
Käi siis kõigist ilmast läbi
Meie laul ka valjusti;
Palju aastaid, palju aastaid
Andku Jumal Keisrile.
Tölkinud G. E. L.
Eesti Postimehe Lisa nr. 50, 10. detsember 1894, lk 396 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Ei seda keelda saa, et linnud
Me pääde üle lendavad
Kuid seda küll, et meie juukstes
Ei pesi punuda saa nad.
Ei kuulda saa, et halvad mõtted
Me päädes üles tõusevad,
Kuid seda küll me’ võime keelda,
Et tegudeks ei muutu nad.
Dr. Luther’i j. H. Annila
Eesti Postimehe Lisa nr. 44, 29. oktoober 1894, lk 348 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Kumab homme koidule,
Kepi kätte võtan,
Kallist kodust kaugele
Minema ma tõttan:
Mis mul vaesel pauna sees?
Ränk ta siiski kanda,
Kellel silmad valu sees,
Ei see rõõmul rända!
Kase all sääl risti eel
Vaatan vaikselt taeva,
Kuna terve ilma teel
Keegi mind ei kaeba:
Palun, ohkan otsata,
Ei mind mõista taha,
Miks nii vaene olen ma,
Et mind jätsid maha!
Ja kui viimse unele
Viib mind elu rada,
Taevast tahan üksine
Sind veel õnnistada;
Minu pärast pisarad
Sulle võõraks jäägu.
Ilm sull’ ilu hellamat
Armu andeks toogu!
O. Hausmanni j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 31, 30. juuli 1894, lk 244 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Öö varjus, tuule tuhinas
Sääl sammub väsind mees,
Ta palub palves palavas
Sääl tihti silmavees:
„Rind raske mul, ja valust keeb,
Et üksi, üksi ma,
Ei teagi, mis häda teeb
Mu hingel’ otsata!
Oh kuldne tähe eha,
Miks helgid mull’ nii väha,
Väha, väha,
Ehk ihkab sind hing ja ta iha!
Siis hääl ta ümber heliseb –
Ja öö, see valgendab,
Ta ärkab, hing tal väriseb
Ja süda nooreks saab:
„Oh hing, kui oled kaugelgi,
Ei üksi ole sa,
Kui tähe valgust alati
End lased juhtida.
Me vaikne, kuldne eha
On seks ju silmil näha,
Et täita su armsamat iha!
L. Tiecki j. M. Lillenupp.
Eesti Postimehe Lisa nr. 30, 23. juuli 1894, lk 236 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)