Lermontovi Парус. F. F.(?)
Üks üksik purje valgendades
Näib merel udu sina seest…
Mis tema otsib kauges maades!
Mis tõukas teda kodu veest?
Tuul hulub: laente mängu trotsib
Mast painudes ja rägiseb…
Ei õnn see ole, mis ta otsib,
Ei õnn, mis eest ta põgeneb.
Ta üle kuldne päike kaalub,
Ta all on klaasist selgem voog
Ja rahuta ta tormi palub,
Just kui tooks rahu tormi hoog.
Oleviku Lisaleht nr 27, 18. juuli 1883, lk 2.
Schilleri järele F. F (?).
Oh, et selle oru õhust
Oleks välja minekut.
Sellest külma udu rõhust. –
Oh, kuis saaksin õnnistud!
Sääl ma silman kena mäge,
Haljendab tall eluviin!
Oleks tiivad, oleks väge:
Mägedele rändaksin!
Armsat kokkukaja kuuldes
Aiman taeva rahuhäält.
Kerged hood toovad tuuldes
Lõbust lõhna mulle säält.
Kuldset vilja valminevat
Näen ma lehte lautusest.
Lilled, mis sääl õilmitsevad.
Ei saa kantud talvedest.
Oh, mis ilus päevapaistes
Võib sääl olla kõndida.
Ja see õhk, sääl kõrges seistes,
Oh, küll see võib karasta!
Aga mulle sõõrdu taevad
Ette voolvad jõe vood.
Mis sääl vahel kohisevad.
Hirmu täis mu hinge hood!
Kiikuma ma näen üht vene,
Aga pole juhtijat!
Astu sisse, inimene:
Tema purjed elavad!
Võta usus ennast anda
Issandale kaitseda:
Küll üks ime võib sind kanda
Kena imemaale ka.
Oleviku Lisaleht nr 26, 11. juuli 1883, lk 2.
(Vene luuletaja Lermontovi laul.)
Kui raskes elu tundides
Kurb olen surmani.
Siis palvele end sundides
Ma kordan salmisi.
Üks ime jõud käib kajades
Neilt elusõnadelt.
Uut karskust nõudma ajades,
Mis tuleb ülevalt.
Kõik kahtlus rinnult rutuga,
Kui koorem libiseb: –
Usk jälle südant nutuga
Nii kergeks teeb.
F. F.
Oleviku Lisaleht nr 17, 10. mai 1883, lk 1.
Grahvinna E. Rostoptschina järele Vene keelest g.
Võib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoovid asjata?
Ehk sunnivad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlev sära.
Ilma et ta mind armastand?
Võib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arvasv in;
Mis minu kõrta kõnest ial kuulis.
Ma armuvandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.
Mu hellast ihast hele leekiv luule
Mind täitis ime võimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, või võtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla võib!
Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)
Lermontovi “Ангел” järele P. ?
Üks inglike lendas kesköösesel a’al,
Kesk pimeda pilvede raal:
Küll kuulasid pilved ja tähed ja kuu.
Mis laulis sääl inglikse suu.
Küll taevastest kodadest laulis ta hääl
Ja uskjate õnsusest sääl
Ja vägevast Loojast veel laulis ta ka.
Kes teinud on taeva ja maa.
Noort hingekest süles ta ilmale viis.
Kui mure ja silmavee seis:
Kuid hääled, mis inglike häälitses teel,
Need seisvad ta südames veel.
Ja kaua, kui vangis siin ilmas ta käis,
Rind imelist igatsust täis:
Ei taevasid hääli, mis kuulis ta siis,
Võind anda tall maapäälne viis.
Oleviku Lisaleht nr 8, 21. veebruar 1883, lk 2
How happy is he born and taught.
Kui õnnelik maailma peal
Sell inimesel elu on,
Kes valet põlgab siin ja seal,
Kell tõsi sõjariistaks on!
Kell’ himud pole piinajad,
Kell’ hing on valmis surmale,
Kes põlgab ära petised
Ja elab taevaisale.
Kes vara, hilja palvet teeb,
Kes nõdru vende õpetab,
Kes vaeste laste häda näeb,
Neil’ jõudu mööda head teeb.
Kes elab kavaluseta,
Kes maa peal rahunõudija:
See hing on taevapärija,
Ta mälestus on lõpmata.
Sir Henry Wottoni järel Ingliskeelest J. Nebocat.
Kündja nr. 45, 9. november 1883, lk 539, 540
(Three fishers went sailing out into the West.)
Kolm kalameest purjut’vad laenete käes,
Kui päikene looja läind mere peal,
Ja igaüks raskete mõtete sees:
Mis teevad neil naesed ja lapsed mäel;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.
Kolm naesukest vaatavad laenete peal’,
Kus mehed on võitlemas tormi käes,
Ja süütavad tuluk’sed põlema seal,
Et teejuhid oleks neil silma ees;
Sest mehe kord teha on raskemad tööd
Ja naese kord valvata mõndagi ööd.
Kolm surnut on hommikul kallaste peal,
Kui päikene kullates pilvesid,
Ja naesed ja lapsed kõik nutsivad seal,
Et silmadest voolasid pisarad;
Nad elu on ohverdand kallide eest.
Sest, naene ja lapsed, oh armasta’ meest!
Charles Kingsley järel Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 42, 19. oktoober 1883, lk 502, 503
God save our gracious king.
Jumal, oh kaitse sa,
Meil Keisrit armuga,
Õnn Venemaal!
Saada tal võidurõõm,
Õnne ja autroon,
Pikk elu olgu tal,
Õnn Venemaal!
Mägede Issand sa
Tõuse ja purusta
Kõik põrgu väed;
Tee tühjaks nende nõuud,
Riku kõik kurjad tööd,
Ta peal meil lootus on,
Oh kaitse meid.
Su kallid annid sa
Ja vaimu vala kaa
Mei’ Keisri peal.
Seadusi kaitsegu,
Siis laulab meie suu:
Püha vaim hingaku
Mei’ Keisri peal.
Nähku ta kaua veel
Sõbrust ja armastust
Kasvamas meil!
On tema valitsus,
Heldus ja armastus
Suur meie vastu, siis
Hüüdkem: hurraa!
Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 10, 9. märts 1883, lk 118, 119
(I love thee – I love thee.)
Ma armastan – ma armastan
Sind, ilus neiuke!
Sust öösel unes mina näen,
Mu kuldne linnuke!
Mu süda armastusest keeb,
Suu su eest palvet teeb.
Ma armastan nii hellaste
Sind, kallis lilleke!
Ma armastan – ma armastan!
On ikka keele peal;
Sind armastan – sind armastan!
On minu lauluheal;
See minu silme otsus on,
Mu kallis lilledest,
Sind armastan – sind armastan,
Sind tuhat neiudest!
Ma armastan sind, neiukest,
Su sinisilmikesi!
Üks sõna sinu huuletest
On magusam kui mesi;
Su hõrnast südamest on tulnd
Mu südamesse tuli;
Sind armastan – sind armastan
Nii kaua kui ma elan.
Thomas Hood, Inglise keelest Nebocat.
Kündja nr. 2, 12. jaanuar 1883, lk 22, 23