Schilleri järele Jaan Suviste (?)
Kuule, eks vankunud värav?
Oli, kui lõgiseks link?
Ei, vaid vaiksel tuule hõngul
Lausus saa lehte rink.
Sa haljas võlv, end ehtes valmista,
Sest varsti ilmub kenaduse kaasa!
Oh oksad, võtke voodit palmista,
Ja heitke neiul vaikist ööde aasa!
Te õrnad tuuled sala salmista,
Ta roosa palgel kallistage aasa,
Kui tema kaunil keha kergel kõnnil
Ta jalad siia saatvad armu sunnil.
Vaata, mis lipsatab võsas?
Kõssatab rohine pind!
Ei, kord kohkus põesa peidus –
Lendas üles väike lind.
Oh kustu varsti, re päike elk!
Ei jõua, õnnis vaikis viibimata,
Me ümber heida tume ööde telk,
Ja sala kätega meid kinni kata!
Ei ilmsiks ihka armastuse helk,
Ka kiire kumase näeks end nägemata;
Kuid ämarik, see vaikne, häbelik,
Sääl tohib olla teadja õnnelik.
Kuule, kas kaugel ei kõland –
Kaikus kui tasane hääl?
Ei, vait luik, see (?)lõdusringil
Ojub hõbe tiigi pääl.
Mu kõrvus kõla häälte iludel –
Sääl purskav hallik langeb kahinaga,
Ja lilled kummardavad loode piludel,
Kõik jumistusel jätab Jumalaga;
Sääl targad meelitavad leht’de viludel,
Ning silepalgsed õunad otste taga;
Ja õhk, see lille lõhna vahutav,
Mu palav põsel lehvib jahutav.
Oli kui sammude kahin
Peitliku pärnade all?
Ei, sääl vili maha põntsus
Otste koormast ripneval.
Ju leekiv kuma langeb õntsaste
Ju eha rüppe, värvid kahvatavad;
Ja õrnad õie nupud vallale
Ju videvikud meeli ahvatavad;
Kuu kerkib puhtal palgel ülesse,
Ning ämarikku metsad lausandavad –
Ja võlvi taha langeb eha vöö,
Ning vaiksel sammul astub õnnis öö.
Vaata, mis valendas eemal,
Säraks kui siidine kleit?
Ei, see petlik samba sära
Metsal vale valgust heit.
Oh ihkav süda, ilmaaegu sa
End lased kena kujutustest kanda –
Ei saa vel armul ümberhakata,
Ei petlik õnn või rinnal rahu anda.
Oh ilma elav – ihkel ootaja,
Mind lase oma õrna käekest tunda!
Ja kui su kuub ju eemalt eleneks,
Küll vale varjud pattu peleneks.
Ja tasa, kui taevasest õuest,
Nii ilmub see õnnelik tund –
Sääl oli ta ligistand sala,
Ja äratas musuga mind.
Oleviku Lisaleht nr 43, 19. oktoober 1882, lk 2.
