Kits näris aias kapsa-juurikat,
Koer nägi seda, tegi kärinat,
Kits palus: “söö ehk lase süüa mind,”
“Ei!” nähvas koer, “kui ma ei süüa või
Ei p e a ka rõõmustama juurik sind.”
Lõpe de Vega mõttest.
Postimees nr 45, 24. veebruar 1892, lk 2.
Rubriigiarhiiv: hispaania luule
Sonett
Kui tuleb öö nii vaikse rahuga
Ja väsind silmadele une toob,
Siis pika unenäo kanga koob
Mu armastus, mis ilma piirita.
Ja kui siis päike tõuseb iluga,
Kus iga taim ta purpurpuna joob.
Siis minule ta ohkamisi toob
Ja palgele toob uue pisara.
Ja kui ta oma kuldselt troonilt saadab
Ju otse oma imekiired maha.
Siis valjumaks läeb minu kaebamine.
Sest minu taevas kalgilt mu pääl vaatab,
Mu Anna minu häält ei kuulda taha
Ja sellep on mu laul nii kaebeline.
Cervantes’e järele P. Jakobson.
Linda nr. 23, 1. juuni 1899, lk 379, 380.
Neiule
Hispania lauliku Antonio Trueba laul.
Oh sa ilus, ilus neiu,
Punapõskne piigake,
Tead sa, et kahe hinge
Kokkukõla taevane?
Sest kui sügav armutundmus
Hinge hingel ühendab,
Okkad lillekesteks saavad,
Pisar rõõmu pühendab…
Kas ei igatse ka sina
Sarnast hinge omale,
Kelle puhtas peeglis säraks
Truudus vastu sinule?
Kas ei ihka sa üht hinge,
Kelle meelest au ja kuld,
Kuulsus, ilu, vabadusgi
Ilma sinuta on muld?
Kui sul sarnast soovi pole,
Neiuke, siis ütlen sull’:
Armastaja naese hinge,
Naesesüdant pole sul!
Gr.
Eesti Postimees nr. 16, 25. aprill 1892, lk 2