Rubriigiarhiiv: Henry Wadsworth Longfellow

ameerika luule,Henry Wadsworth Longfellow,Aleksander Harald Trilljärv,1893,Valgus

Lapsed

Tulge jõudke siia, armsad lapsed,
Rõemsalt vaatan teie mängi pealt,
Sest see mõnda, mõnda rasket muret
Lahkelt kergendab mu südamelt.

Homiku poolt avanud te’ akent,
Et salt päik’se tõusu vaadata,
Nagu pääsukesed on te’ hinged,
Võt’vad ilmas vabalt lennata.

Linnukeste laulud, metsa kohin
Kevadel on teid nii elustand,
Aga sügise ja lume tuhin
Minu rinda rusud valusalt!

Mis toob ilm veel rõemu, kui ei ükski
Lapse silm meil’ enam naerata?
Ja meid saatus sala varju kujul
Võtab surma unel’ suiguta…!

Mis kui taevalikus koidu valges
Meile õetsutanud lahe tuul
Toome puust, kus noored õrnad pungad
Pakatavad kenal lehe kuul.

Seda olete ka ilmas, lapsed,
Teid siin suuldleb kevadine päik’,
Teid siin hällitab veel õrnal oksal,
Kus teid veel ei koorma elu käik.

Oh siis tulge, armsad lapsed; sest et
Seda, mis teil’ elu kevadel
Linnud armsalt laulvad rõemu kooris,
Võiks ka kosta minu kõrvadelt’!

Oh! mis võib meil jäed’vat õnne tuua
Ilmas kõrge teadus sinu valg’,
Kui siin õndsat, taevalikku hiilgust
Üksnes avalda võib lapse palg’!

Lapsed, teie laulate meil laule;
Sest teil õites kaetud elu nurm.
Teie üksnes elate siin luulel,
Vaiksus on siin ilmas — lõpp ja surm?

Longfellow’i järele Alex. T—v.

Valguse lisaleht nr 8, 16. veebruar 1893, lk 68.

ameerika luule,Henry Wadsworth Longfellow,Jakob Jänes,1889,Sakala

Lume kibemed

L o n g f e l l o w’ i Saksa keelse tõlke järele.

Taeva ruumist, kus tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Peale koltunud kõrre-maa
Musta näotuma nõmme üle
Langeb nagu üks vaikinud ohke,
Alla lumi nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge;
Nagu tormil, mis südames
Äraandjaks saab kahvatan’d palge.
Otse, nagu meil ilmutaks taevas
Muret, mis teda sala vaevas.

See on eeteri luule; — lein,
Mis ta kaua ju põues peitnud,
Nurme peale, kus närtsin’d hein,
Tasakeste nüid alla heitnud;
Salmidesse, kell rahu jume
Laotan’d kõik, — nagu kerget lume.

J. Jänes.

Sakala nr 52, 30. detsember 1889, lk 3.

ameerika luule,Henry Wadsworth Longfellow,Jakob Jänes,1895,Sakala

Lumesadu

L o n g f e l l o w i järele J a k o b J ä n e s.

Taevaruumist kui tormiga
Ennast laotab hall pilvede süle,
Laotab end koltunud kõrremaa,
Musta, näotuma nõmme üle,
Langeb nagu üks vaikinud ohke
Alla lumi, nii tihe ja rohke.

Hiilgab, valendab õhu sees,
Nagu vaimustav jumalik valge,
Nagu tormil, mis südames,
Äraandjaks saab kahvatand palge;
Otse kui ilmutaks meile taevas
Muret, mis teda salaja vaevas.

See on eeteri luule; — ja lein,
Mis ta kaua ju põues on peitnud,
Nurme pääle, kus närtsinud hein,
Tasakeste ta alla nüüd heitnud,
Salmisse mulle, kus rahu jume,
Laotanud kõik, — nagu kerget lume.

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 48, 29. november 1895, lk 380.