Hiilgavalt läigib laente voog
Ja liigub lahedalt,
Ja vete pinnal tuule hoog
Tall laulab mahedalt.
Tuul suut’leb laeneid hellaste
Ja räägib meelites,
Pea vaikind õhk – ju kaugele
Tuul läinud lennates.

Nüüd laene hüppab ülesse
Ja vaatleb vahutes:
Kas armsa musu, tervise
Ta näinud une sees?
Ta tormab talle järele
Ja leiab valuga,
Tuul kaldal ümber roosik’se
Käib höögva armuga.

“Et vaata siin ju rändajad,
Kas see su truudus näib?
Sa armu varmalt vahetad,
Sest kahetse su süid.”
Tuul murrab roosi laene eel
Ja viskab vette ta:
“Seal on ta nüid! noh ütle veel,
Et truudust murdnud ma.”

(I. Wolff’i järele.)

Linda nr. 10, 9. märts 1891, lk 162