Tõõtsu Tõnu ja Watsa onu

“Tere, tere, Tõõtsu Tõnu!” –
““Jumalime, Watsa onu!”” –
“Kuis sull käekäiguga
Nüid siis lugu läheb ka?”

““Taewas hoitku! lugu paha,
Nii et rääkigi ei taha…
Jumal nuhtles waljuste:
Tegi minust kerjuse!””

“Siis on lugu tõeste hale!
Saatus oln’d su wastu kale!
Aga räägi’s nüid ka mull,
Kuis see paha sündis sull.”

““Sõpre seltsis laua taga
Mait’sin jõuulus õllelaga,
Õhtul läksin laudile
Heiinu andma hoostele.

““Teada, õlu peas kisas:
Käsi küinla põhhku wisas.
Ainult ennast õnneteel
Peasta suutsin tulest weel.

““Sest a’ast mööda ilma maiida
Kerrjamas käin kanikaiida.
Sind siis, onu, palun nüid,
Jutusta ka oma hüid!”” –

“Paraku, ei paremada
Mullgi pole pajatada:
Jumal püha wihaga
Wõttis ka mind karista.

“Õlu sõge olli wähe
Jõuulus mull’gi hakkand pähe.
Läksin teda märjukest
Tooma siis weel kelleri seest.

“Aga, et ei tulekahju,
Soja pea pärast juhhtu,
Küinla ära puhusin,
Kui ma trepil astusin.

“Pimedas ma komistasin,
Kukkusin ja purustasin
Jalaluud, nii et nüid weel
Kõnnin ainult karkudel.” –

Pahandage enda peale,
Rääkis seal siis kolmas heale,
Et üks ilma majata,
Teine tuikab karkkega.

Õllesõbral küinal kahjuks,
Õllesõbral pime kahjuks,
Pole see siis ime ju,
Et on joodik õnnetu.

M. Ollino Krõlovi järele.

Linda nr. 1, 20. jaanuar 1889, lk 33