Talwelaul

(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest walge kate
On tema üle lautud;
See poolke mitte surnumate,
Ta kewadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingawad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näewad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näewad: palhad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulewad, et linnud laul’wad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulwad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’wad
Ja näewad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näewad lõpp’wad,
Sest waata – kewade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72