Sõja ajal

Внимая ужасам войны.

Nekrassowi järele G. E. Luiga.

Kui kuulen igal hommikul
Ma uusi ohwrud sõja kärast:
Ei naist, ei sõpra hale mul,
Ei kahju kangelase pärast:
Ah, naene teab end trööstida,
Ka parem sõber unub ruttu,
Kuid ühte hinge tean ma,
Kes ial ei suuda jätta nuttu.
Kesk meie püüdeid tühjemaid,
Kus pettus, walskus õitseb ilmas,
Weel tõeste püha pisaraid
Ma olen näinud ühe silmas.
Need waese ema pisarad,
Mis lapse järel woolawad,
Kes were wäljal leidnud haua.
Ei kustu need, kui ialgi
Ka oma kurtud oksasi
Ei leinapaju tõsta jõua.

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 756